Oli aeg hakata sealt Abruka lõunatipust Pitkaninalt tagasi vantsima ning niitude ja metsa vahel jäid veel kord teele liigirikkad võsad. Teise maailmasõja aegne moonakelder oma haljendava turjaga nägi välja justkui muistne linnamägi.
Lagedal olid muidu kõrged metsataimed, mitmeõiesed kuutõverohud väga väiksekasvulised kidurikud. Teisal paistis salukõdrikut. Esialgu ei jäänud veel maha jumalakäpadki – ka niidimetsa varjus naatide vahel lillatas neid õitseda.
Mu teejuht Helle Kesküla poetas aina sekka mõne teabekillu. Et siin kuskil haiseb suvel tanuseen ja see kasekönt on tuletaelapuu – taelapuuseeni puha täis. Vanasti saadi seentest säsi, mis oli väga hea tulehakatis.
Muuseas näitas ta paar umbkaudset kohta, kus otse tee servas kasvab kaks saare suurt haruldust. Neist esimene, uimastav varesputk, ongi Eestis endale kodu leidnud ainult Abrukal. Iseenesest ei ole selles ühe-kaheaastases sarikalises väliselt mitte midagi erilist. “Porgandipealsete moodi,” iseloomustas Helle. Aasta eest suvel olin teda näinud Tartu botaanikaaia peenras ja siis ei võlunud mind mitte taim ise, vaid selle nimi. Mõelda, Vares nägi uimastavat varesputke. Nimemaagia. Praegu siin uimastava varesputke kodupaigas ei suutnud silm üldises lehtlopsakuses eristada ühtegi “porgandilehte”. Vist vara veel?
Teele jäi ette lokkivate karusnahakasukatega hiissamblaseid puid ja kopsusamblikepuid. Kaks saaretüve oli kopsusamblike latakaid täiesti täis. “Noh, seda meil ikka jätkub,” tähendas Helle hooletult.
Taas põikasime Metsapõllu puisniidu jalakate alla, et aga ruttu uuesti salumetsa sukelduda. Nüüd näidati mulle teise harulduse kasvupaika. Et näed, siit on leitud varjulustet. Mingi paar isendit küll kõigest. Varjuluste on kõrgekasvuline kõrreline, meenutab mets-arulustet. Eestis on ta aga suhteliselt haruldane, väga harva Põhja-Eestis, siis natukese Edela-Eestis, sagedamini aga Lääne-Saaremaal. Praegu ei paistnud siin paraku varjuluste poegagi. Eks peaks suve teisel poolel teda otsima.
Nüüd jõudsime kilpjalgade kasvupaika. 2003 septembris oli see vaimustav leid. Väike lõik mu toonasest päevikust: “Salumetsast sattusime kilpjalakaasikusse. Kus seal olid alles sõnajalad! Nagu Uus-Meremaal vms. Läikivad nahkjad kilpjalalehed ulatuvad sirgu tõstes üle mu pea (st nad üle 2 m). Nii gigantseid sõnajalgu pole ma veel elus näinud.”
Nüüd oli aga alles maikuu ja kõikjal olid vaid vanad mahavajunud pruunid lehed. Tõstsin ühe üles, ent see polnud üldsegi minupikkune. Helle sõnul on kilpjalad siin aasta-aastalt aina nigelamaks jäänud. Miks? Ja miks nad varem sellisesse gigantismi kaldusid? Tõsi, meist soojema kliimaga aladel võivad kilpjalad igati vägevaks võsuda, nähtavasti on tegu omaette vormiga. Näiteks paar aastat tagasi Inglismaal sai nähtud teeäärsetes võsahekkides julgelt 6–7 jala kõrguseks veninud kilpjalgu, see tähendab üle mu pea. Mul on 2003. aastast foto, kus sirgu tõstetud kilpjalaleht ulatus minust kõrgemale. Natukese hägusevõitu pilt ju on, ent sobib hästi siia juurde illustratsiooniks lisada.
Peale kilpjalgade kasvupaika tulid Abruka mõistes haruldused: lehtpuistus kerkivad kõrged üksikud sihvakad männid. Päris mändideta on mu jaoks lõpuks ikkagi midagi puudu. Sealsamas Inglismaalgi, kus valdasid üha ilusad laialehised metsad, kus sekka ainsa okaspuuna jugapuid, hakkasin ma ruttu mändide järgi igatsema.
Kuid praegu siin nende mändide all polnud võimalik korrakski rahulikult peatuda. Sest sääskede rünnak muutus lausa kohutavaks. Ruttu minema! Kalmistust möödudes köitsid sealsed oma kümme jalga kõrged pukspuud.
Oeh, lõpuks lagedal ja enamik sääski jäi meist maha. Helle viipas Vahtra talu poole ja märkis, et selle taga asub haigrukoloonia ehk isegi üle kümne paariga. Haigur on eriline lind. Parajalt suur, kõverakaelaline ja üldse natukese kummaline. Üks neist, keda vaadates kohe usud, et linnud võisid tõepoolest dinosaurustest areneda. Pisikese tihase või varblase puhul selle seose loomine teps nii hõlpus pole.
Oligi mu teine, ent ühtlasi ka viimane õhtu Abruka pinnal. Juba järgmisel hommikul tuli lahkuda. Istusin päikse loojudes sadama ja raamatukogu naabruses kadastikku peituval telgiplatsil, seedisin pika päeva muljeid, meenutasin viieteistkümne aasta tagust Abrukal käiku ja mõtisklesin, et järgmine kord peaks küll varem tulema kui taas viieteistkümne aasta pärast.
Sääsepilv heljus mu ümber. Haigrud kräätsusid. Paju talu pool pistis ööbik laksutama. Kadastiku serval Anerahu augu niidul pudistas metsik pirnipuu õitelund. Oli alles 16. mai, ent juba kätte jõudnud suvi.
