Maikuus sai täis ümmargune aastaring viljakal maalijal ja akvarellistil Liia Lüdig-Algverel. Tähtpäeva puhul talle õnne soovides avanes hea võimalus küsida, millisena kunstnik ise oma loomingut näeb.
Milliseid mõtteid on tekitanud tänavune erakordne kevad, kui selles on aja rahulikku kulgu näitav sünnipäev ja ootamatult maailma tabanud koroonakriis?
Liia Lüdig-Algvere: Tegelikult on niimoodi, et kevad toob mulle alati värviga mängimise tahtmise. Ma maalin siis, kui mul tuleb see tahtmine ja enamasti juhtub nii just kevadel, kui värvid lähevad valgusest särama ja päevades on valgust palju. Olen väga õnnelik, et mul on jälle niisugused värvimõtted peas.
Talvine pimedus ning koroonaga tekkinud ärevus pidurdas mu maalimissoovi – justkui ei näinudki värve ja ei tekkinud tahtmist midagi jäädvustada. Eriolukorra ajal elasime üsna eraklikult ja sünnipäevade – meil kõigil on sünnipäevad maikuus – tähistamiseks pere veel ei kogune. Kuid kevade edenemine tõmbab mind kaasa. Maalisin lapselapsele väikese õlimaali – kohe tuli selline tuhin peale – mu kolmeaastasel pojatütrel on aprilli lõpus sünnipäev. Pooleli on üks suur õlimaal, 80×90 sentimeetrit, mida olen siin lausa köögis maalinud. Aida-ateljees on ka mõned tööd pooleli – üritan nüüd täiega õlimaalide ja värvide sisse minna.
Kas ja kuidas on aastatega muutunud teemavalikud?
Varem tegin palju akvarelli ja õppisin seda tegema talviti, kunstvalgusega. Aga ma olen lõpetanud ära oma suured dekoratiivsed hiiutriibulised akvarellid. Need valmisid kümneaastase antropoloogilise uurimistöö tulemusena. Enam ma ei tee neid ega ka väikseid akvarellkaarte. See oli huvitav ajajärk, mil jäädvustasin etnograafilisi seelikutriipe, aga edaspidi tahan ainult õlimaali teha. See tahtmine mu sees on järjest enam kasvanud.
Võibolla teemad ei olegi muutunud ja ma maalin ikka seda, mis mu ümber on. Kuna olen nii pikalt siin Hiiumaal elanud, siis tegelikult on kõik teemad enam-vähem siit, Hiiumaalt. Elu toob erinevaid hetki ja ümberringi on loodus aastaaegade vaheldumises. Maalin seda, mida näen, valin oma töödesse selle, mis mind puudutab.
Tihtipeale juhtub, et taban mingi hetke, mis mulle tohutult meeldib – näen värvide kooskõla, harmooniat ja rütmi, mis tekitab minus tunde, mälestuse või mingi sellise kõla, et tekib tahtmine seda jäädvustada. Joonistan, visandan palju, värvitunde aga jätan meelde, et siis hiljem lõuendi ees see endas taasleida ja lõuendile kanda.
Üks kooliõde küsis hiljuti, et miks ma nüüd jälle maalin, et kas tuleb mõni näitus. Mõtlesin siis, et ma ei ole kunagi maalinud näituse jaoks. Olen maalinud siis, kui on tulnud maalimise tunne. Kui on olnud mingi tähtaeg, siis see lausa segab. Tunnen, et maalimiseks pean olema omal kombel vaba.
Minu selle kevade kaks näitust Hiiumaal said päris tähenduslikud nimed. Pikas Majas on näitus “Aja ääres”, mis hiiu keeles võib olla ka “Aia ääres” ja Orjaku külamajas “Hiiumaailm”. Nendes nimedes peegeldub näituste sisu, sest väljapanekusse olen kogunud eri aegadel valminud Hiiumaa-teemalised õlimaalid. Muuseumis on näha ka mu kõige esimene näitusetöö “Ilmumised”, mis oli väljas 1980. aasta Vabariiklikul noortenäitusel. 24 hiiutriibulist akvarelli on aga praegu näitusena väljas Valga haigla uues Tervisekeskuses.
Mida andsid kaasa Õpetajad?
Mul on olnud palju häid õpetajaid. Siiski on mõne õpetaja mõju olnud eriline – just nende õpetamisviisi tõttu. Arvan, et mul on tohutult vedanud, et just nende õpetajatega, kes olid ise loovkunstnikud, kokku puutusin. Tähtis oli just see, kuidas nad suunasid ja julgustasid. Ma olen tõesti mõne õpetaja mõnest sõnast või paarist lausest hästi kaua elanud, nii-öelda kaua toitunud ja see on mulle hästi oluline olnud. Näiteks, kui käisin lühikest aega Tallinna 21. keskkooli kunstiklassis, oli meie juhendajaks Sandor Stern (1924–2017), raamatuillustraator, loomamarkide kujundaja ja maalikunstnik. Mäletan siiani tema heatahtlikku tähelepanelikkust oma joonistuste ja esimeste kompositsioonikatsetuste suhtes, kuigi olin selline metsik ja maalt tulnud.
Tartu Kunstikoolis oli mul suur õnn õppida Alfred Kongo käe all. Mulle tundub, et ta nägi oma õpilaste, sealhulgas ka minu potentsiaali ning oskas õpetada nii, et ma mõistsin, millele ta tähelepanu juhtis. Mul ei olnud sel ajal õieti oma laadi, kuid ta aitas seda leida, kasvatas enda usaldamist.
ERKIs õppides oli väga-väga huvitav olla Mari-Liis Küla teatridekoratsiooni kursusel. Tänu sellele kogemusele võtsin aastal 2016 vastu Helle-Mare Kõmmuse pakkumise kujundada Kärdla laululava Hiiumaa laulu- ja tantsupeo “Päev Pargis” tarvis. Ain Jepišov teostas kujunduse minu kavandite järgi ja see püsib siiani. Olen selle üle väga uhke.
Kui kolmandast kursusest tuli Enn Põldroos Kunstiinstituuti maali õpetama, sain aru, et mulle sobib rohkem tahvelmaali kui teatridekoratsiooni eriala. Küllap seepärast, et pidasin end rohkem üksi töötajaks, teatridekoraatori töö tundus mulle olevat pigem kollektiivne looming.
Kuigi Kongo ja Põldroos on erineva maneeriga kunstnikud, on nende mõlema töö ikkagi värvile üles ehitatud. Tartu Kunstikool kandis veel Kongo ajal edasi pallaslikku tunnetust ja seda võib Eesti maalikunstis tänagi märgata.
Arvan, et võib öelda – pallaslikkuses on kesksel kohal värv ja kuidas seda valgus ja vari mõjutavad. Nii saabki mängida valgusevärvi ja varjuvärviga. Mulle endale tundub, et jätkan ka ise seda teed. Mulle see tohutult meeldib, siiamaani. Olen jäänud selle juurde, sest see on ammendamatu, huvitav, põnev ning nii palju ka endale andev.
Liia Lüdig-Algvere
Sündinud 16. mail 1950 Kärdlas
Aastatel 1983–2020 enam kui 60 personaalnäitust, millest 40 Hiiumaal. Osalenud ligi 100 ühisnäitusel, neist pooled avati väljaspool Hiiumaal. Korraldanud näitusi ja osalenud žüriides, juhendanud kunstiringe ja töötubasid ning andnud meistriklasse. Töötanud kunstiõpetaja ja kunstnikuna, muuhulgas Emmaste kolhoosis ja Tallinna Kaubamajas, aga olnud ka nukuvärvija Salvo suveniiritsehhis.
Pälvinud Eesti Kultuurkapitali Hiiumaa ekspertgrupi preemiaid: elutööpreemia “Tänu ja Kummardus” (2019), aastapreemia 2014 ja 2008; Eesti Kultuurkapitali loovuse preemia näitusele “Hiiumaastik” (2014) ja auhinna maalidele “Tuul” ja “Vaikus” (1996).
Liia Lüdig-Algvere on Hiiumaa loovisikute vabaühenduse HiKu asutajaliige, Eesti kunstnike liidu ja Eesti maalikunstnike liidu liige. Tema töid leidub Eesti kunstifondis, Hiiumaa muuseumis, erakogudes Eestis, Austraalias, Kanadas, Saksamaal, Soomes, Rootsis, Itaalias, USAs ja Venemaal.
1982 lõpetas Eesti riikliku kunstiinstituudi (ERKI) maalikunstnik-pedagoogi diplomiga
1976–1982 õppis ERKI maalikateedris
1979–1982 ERKI tahvelmaali eriala, õppejõud Enn Põldroos
1976–1979 ERKI teatridekoratsiooni eriala, õppejõud
Mari-Liis Küla
1974–1976 Tartu Kunstikool
1970–1972 Tartu Kunstikool, õpetaja Alfred Kongo
1969–1970 Tartu Kunstimuuseumi kaugõppekursus, õpetaja Silvia Jõgever
1969 Tallinna 21. keskkooli füüsika eriklass
1966 kooliväline kunstiklass, õpetaja Sandor Stern
Abikaasa metallikunstnik Aado Algvere, poeg Andres ja tütar Kristel.
Allikas. Eesti kunstnike liit
Kaks juubelinäitust
Hiiumaa muuseum tähistab Liia Lüdig-Algvere 70. sünnipäeva Pikas Majas Kärdla Vabrikuväljak 8 näitusega “Aja ääres”.
Muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo meenutas näituse avamisel pika koostöö algust kunstnikuga. Ants Vahtras ja
AS Hiiu Koda tahtsid 90ndate algul välja anda Hiiu rahvakultuuri-teemaliste illustratsioonidega kalendri. Selle jaoks materjali kogudes süvenes Liia Lüdig-Algvere rahvariiete rikkalikku maailma ja lihtsate kalendripiltide asemel valmis autentne postkaardikomplekt. Edaspidi kasvas see seelikutriipudega akvarellisarjaks, mis Eesti kunstis sellisena ainulaadne. Muuseumisse on jäänud nendest aegadest korralik kogu täpselt kujutatud triibulistest seelikutest ehk küütudest, mis Põllo sõnul väärib omaette väljapanekut.
Triibud iseloomustavadki kunstniku töid tema akvarelliperioodil, kuid kogu oma loomeaja kestel pole kunstnik loobunud õlimaalist. Erineva emotsiooniga maalitud Hiiumaa maastikke eri aastaaegadel näeb ka praegusel näitusel.
Mai keskel toimuma pidanud muuseumiööl oli kavas korraldada kohtumine kunstnikuga, et rääkida silmast-silma temaga ta mitmepalgelisest loomingust, tööst ja elust, kuid eriolukorra tõttu lükkus see plaan edasi.
Valik Liia Lüdig-Algvere õlimaale jääb Pikas Majas üles kogu suveks ning muuseumi lahtiolekuaegadel on üksikkülastajad oodatud.
Juubeli puhul avatakse kunstniku maalide näitus “Hiiumaailm” Orjaku külamajas. See näitus saab üles Kassari kultuurineljapäevade alguspäevaks 28. mail. Margit Kääramees Orjaku külaseltsist ütles, et sellega jätkatakse ümmargusi tähtpäevi pidavate Hiiumaa kunstnike tööde tutvustamist.
KATI KUKK
