Eelmisel nädalal ilmusid Hiiu Lehes diskussiooni ärgitavad seisukohad nii omavalitsuste rahaküsimustes kui liitumise teemadel. Avalik ja aus asjadest rääkimine aitab kaasa mõlemas küsimuses edasiliikumisele.
On üldlevinud arusaam, et keskmised ja väiksemad omavalitused on pankroti äärel ja mida väiksemad, seda hullemas seisus. Et seda pisut vildakat seisukohta kummutada ja samas Käina valla positsioone selgitada, pean ma konkreetselt Käina valla näitel ühe keskmise valla finantsolukorda selgitama.
Käina vallas on 2164 elanikku, meie 2013. a eelarve maht on 2,2 milj eurot. Eelarvet saab keerutada nii ja naa, aga minu arvates nii vallakodaniku kui mistahes partneri jaoks võiks taandada rahalise olukorra ühele numbrile – nimetagem seda valla vabaks rahavooks või investeerimisvõimekuseks (mis terminina ei ole kindlasti väga täpsed). Ehk kui palju suudab omavalitsus peale igapäevaste tegevuskulude katmist säästa investeeringuteks, poliitikateks (nt elamumajanduse, kolmanda sektori või ettevõtluse toetamiseks) ja laenumakseteks. Käina vallas on see number viimastel aastatel 11 protsenti eelarvest ehk u 240 000 eurot, millest tänavu kulub 100 000 eurot laenu põhiosa makseteks ja 140 000 eurot muudeks investeeringuteks.
Käina vald ei ole teinud viimase kümne aasta jooksul ühtegi miinuseelarvet ega olnud arvete tasumisega probleemides. Kõiki kolmanda sektori projekte on toetatud omaosaluste tasumisel, ükski väga hea projekt pole jäänud raha taha – meil ei ole oma rahadega väljatulemisel suuremaid probleeme. Inimeste palgad on esimesel-teisel kohal Hiiumaa omavalitsuste hulgas, meie teenuste hulgas on ujula ja huvikool, mis polegi tavapärased sellise suurusega omavalitsuste hulgas. See tähendab, et me ei ole liigselt kokku hoidnud ka teenuste või palkade arvelt.
Hiiumaa omavalitsuste sissetulekud elaniku kohta on üsna ühes suurusjärgus, riigi tasandusfondist ei saa samuti meist keegi lisa, v.a Kärdla väheses mahus.
Millest siis vahed vabade vahendite tekkimisel? Mingis ulatuses võib seda pidada Käina kompaktsuse teeneks. Meil on kõige kaugemastki vallaservast keskusse 10-15 km, mis on teinud võimalikuks ühe keskuse kujundamise ja logistikakulud odavamaks. Ülejäänu on siiski valla poliitika tulemus.
Volikogu on läbi aegade, kas õnnelikust käest või kainest talupojamõistusest, teinud mõned õiged strateegilised valikud, millest mõnedki on olnud ebameeldivad otsustamise hetkel. Nende mõju avaldub küll reeglina mitte tegemise hetkel, vaid suuremas ulatuses alles viieaastase nihkega.
• Kuigi kolhoosiaeg pärandas vallale kolm endist kolhoosikeskust, võeti otsus ülal pidada ja välja arendada üks. Ma arvan, et sellest ajast on vallal jäänud veel täitmata tänuvõlg mõnede suuremate külade ees, kuid sellegipoolest, kogu kolhoosiaja infrastruktuuri ei oleks vald suutnud kuidagi üleval pidada.
• Vald ei olnud väga aldis operaatorite kasutamisel ja erastamisel. Tänu sellele on nüüdseks meie sooja omahind suurimas katlamajas u 50 eur/MW ja võimalus ka teised tarbijad sama odavale küttele viia. Vallal on väga erinevaid tootmismaid, u 20 korteriga elamufond ja üsna pea käikuminev elamumaade programm.
• Vald on julgelt investeerinud, kuid lähtunud kahest põhiprintsiibist “teeme üks kord, aga põhjalikult” ning “ülalpeetav pind ei tohi laieneda”. Kapitaalne renoveerimine nii, et tihti jäi alles tühi majakarp, andis võimaluse anda hoonele kaasaegne ja optimaalne ruumiprogramm, vähendada ülalpidamiskulusid ja hilisemat jooksva remondi vajadust.
• Palgafond on vaja kontrolli all hoida aga palku ikkagi tõsta. Kui Emmaste vallavanem Tiit Peedu tõi näiteks, et Kärdla haldab ühe ametnikuga 129 600 eurot ja Emmaste 133 750 eurot, siis Käina haldab 12,1 ametnikuga 2,2 miljonit eurot ehk 181 000 eurot ametniku kohta. Küll on vähenenud valla palgal olevate inimeste arv – 12 aastaga u 130-lt 100-le.
Suures pildis ei saa ka meie rahaseisu piisavalt tugevaks pidada, et arenguid otsustavalt muuta. Linnastumisprotsessi suudaks arvestatavalt pidurdada vaid omavalitsuste tulubaasi õiglasem jaotus ja jõuline riigi regionaalpoliitika. Sedasama kinnitab Käina rahvaarv, kus 16protsendiline rahvaarvu vähenemine loenduste vahelisel ajal ei anna põhjust hõiskamiseks.
Kõik eelnev jutt sihiks justkui sinna, et Käina saab ise hakkama. Siiski vastupidi. Juba praegu järgmise viie aasta peale ette mõeldes, kasvab veendumus, et peame hakkama liikuma mingisuguse konsolideerumise suunas. Ma ei taha hakata järgnevalt lehekülgi kulutama kellegi veenmiseks, vaid ma lihtsalt konstanteerin, et minu arvates see aeg on kätte jõudmas.
Käina on tagasihoidlikul moel Lõuna-Hiiumaa tõmbekeskuseks juba praegu. Ma ei näe põhjust, miks me peaks oma tõekspidamisi muutma, edevamaks või suurusjanulisemaks muutuma, kui ka meie staatus juriidiliselt muutuks. Meie piirkond ja ettevõtlus suudab oma maksutuludest üleval pidada kooli, lasteaia, raamatukogud, huvikooli, kultuurikeskuse, spordikeskuse, lisaks veel mõned väiksemad sotsiaal- ja külakeskused. Selleks on veel tugevusvaru kuni 15protsendi elanike vähenemiseni.
Mistahes säästu ja kokkuhoiu kulutame täna ja loodetavasti ka tulevikus mitte uute teenuste loomiseks, vaid elanike heaoluks – teed, heakord, elamumajanduse arendamine jms. Me ei ole nõus oma maksutulu lahkelt jagama “ühtse Hiiumaa ühtse tõmbekeskuse” eelisarendamiseks, ega ka mahajäänud piirkondade lausdoteerimiseks. Samas ei ole meil vaja ka teiste raha enda järgiaitamiseks. Meil on siiralt hea meel kui Hiiumaal mõni ettevõtmine hästi läheb, sest ainult täiesti juhm saab nii väikeses paadis teise aerumehe nõrkuse üle rõõmu tunda.
Käinal on oma arengusuuna valimisel kaks valikut, mis ühtlasi mõjutavad üsna otsustavalt kogu Hiiumaa arengut.
1) Lõuna-Hiiu valla moodustamine Emmaste, Käina ja Pühalepa Suuremõisa osa baasil. Umbes 45 protsenti Hiiumaa elanikest, keskusega Käinas, abivaldadega Emmastes ja Suuremõisas. Selle lahenduse lihtsus on selgitatud eelmises lõigus. Käinal pole motiivi ja vajadust liitunud alade arvelt kokku hoida selleks, et keskust tugevdada. Kogu uue valla ulatuses on infrastruktuur üldjoontes optimaalselt välja arendatud ja ülalpeetav selle piirkonna maksutuludest. Keeruliseks teeb selle kolme erineva osapoole kokkuleppe saavutamine.
2) Hiiu valla laienemine Käina võrra juhul kui teisi huvilisi ei paista. Käina jääb Lõuna-Hiiumaa keskuseks ka Hiiu valla koosseisus. Me suudame üsna täpselt sõnastada oma piirkonna huvid ja põhimõtted, tõenäoliselt suudame leida ka haldustehniliselt sobivad lahendused.
Raskeks teeb selle variandi see, et meie põhimõtetega arvestamise garantiiks saab olla sisuliselt ainult see, kui uus Hiiu vald suudab oma piirkonna teenuste pakkumise, ülalpeetava ametnikkonna ja köetavad ruutmeetrid viia tasakaalu oma tänase maksutuluga ja suurendades omast rahakotist investeerimisvõimekust. Mis tõenäoliselt on uue Hiiu valla volikogu ambitsioon nii ehk teisiti.
3) Kolmandat varianti n-ö koostöömudelit, ei oska pidada enam väga reaalseks. Loomulikult tehakse igapäevaselt koostööd täna ja tehakse edaspidigi. Ilma, et seda peaks liigselt afišeerima. Koostöö sellel tasandil, et ühildatakse funktsioone, luuakse ühiseid ametikohti, tehakse ühiseid investeeringuid – nii, et sellest Ühis-Hiiumaast kujuneks arengu vedur – saab rääkida alles väga suurte summade investeerimisel. Raha selleks peab tulema mõnel pool millegi loobumise hinnaga. Nii satuvadki Hiiumaa vallad lõksu – selleks, et säilitada iseseisvust, tuleks väga palju pingutada suhete parandamise nimel, raha investeerida ühisprojektidesse… ise samas millestki loobudes. Täna kipub selleks väheks jääma nii rahast, mõistusest kui energiast. Seetõttu kipumegi sügavama koostöö asemel jääma tühja loosungi juurde, et pakume igakülgset koostööd… tingimusel, et selleks raha ei kulu ja iseseisvust vähemaks ei jää.
Selge, et suuremad sisulised otsused halduse teemadel jäävad juba uute volikogu koosseisude teha. Võib-olla just seetõttu ongi hetkel vabam võimalus omi seisukohti välja ütelda ja ehk ka mõni positiivne idee idanema panna.
OMAR JÕPISELG
Käina vallavanem
