Ma nägin und. Nägin, et kultuurimaja saal oli pidulaudu täis, vähemalt kuus inimest igas lauas istumas. Nad vaatasid esinemist.
Esinejaks minu juhendatav naisrühm, kes tantsis sealsamas saalipõrandal. Kui väike etteaste lõppes, märkasin järsku, et kõik inimesed on saalis ilma maskita. Ma olin segaduses. Pidime ju veidi hiljem veel ühe tantsuga esinema, aga kuidas me saame, kui inimestel ei ole maske?
Selleks sündmuseks oli kohale kutsutud ka ansambel, kes oma pillid üles sättis ja tantsuks mängis. Piilusin ülevalt valgustusruumi aknast ja nägin, et üsna mitmed inimesed olid leidnud tee tantsupõrandale, aga… ilma maskita. No kuidas ma saan oma tantsijad esinema saata, kui ilmne oht keerleb saalis? Nähtavasti peame nüüd saalipõranda asemel lavale minema ja seal oma järgmise tantsu esitama. Aga kas ma võin seda tantsijatelt nõuda, kui vaataja on maskita?…
Siia see unenägu lõppes. Hommikul seda kõike uuesti läbi “vaadates” olin üllatunud, kuidas aeg on minus toimetanud. Aasta tagasi kevadel püüdlikult kodus püsides ei osanud ma kuidagi ette kujutada, kuidas näeb välja elu maskiga. Jah, distantsi hoidmine mõnel suuremal kogunemisel ja käe asemel küünarnukkide kokkulöömine või kerge peanoogutusega tervituste vahetamine oli arusaadav. Ka see, et nii mõnigi sõit koosolekule üle mere oli asendunud arvutiekraani ees istumisega, oli hea. Nii jäi rohkem aega olla kohapeal. Tantsutreeningute täielik katkemine oli muidugi kurb. Riigi kinnipanemine sattus just kevadise ühistantsimise ette. Väiksemaid etteasteid sai suvel teha ja naisrühmaga jõudsime augustis isegi Kihnu tantsupäevale.
Sügis andis pisukese lootuse, et kevadel katkenud tantsutrennid võivad uuesti alata. Ees ootamas üleriigilised peod nii naisrühmale kui segarühma meestele. Algas töö repertuaariga. Esialgu üsna tavapärasel moel. Kuid paraku tõi juba novembrikuu tagasilöögi. Viirus oli hoogsalt kanda kinnitamas. Ka meil siin saarel. Kõik Hiiumaa tantsurühmad katkestasid töö.
Kogu elu riigis võttis uue suuna. Mask muutus järjest vajalikumaks, samuti jätkuv distantsihoidmine ja hügieeninõuetest kinnipidamine. Minu kui tantsuõpetaja jaoks muutus väga oluliseks mõtestada lahti riigi poolt antud juhised, kas ja kuidas treeninguid läbi viia. Vastutus on üks nii õpetajale, kes rühma kokku kutsub, kui tantsijale, kes tundi tuleb. Peame austama oma rühmakaaslasi ja ei tohi ohtu seada enda ega teiste tervist. Meie kõik. Enne aasta lõppu saime teha mõned tunnid nii saalis kui õues ja ainukese esinemise detsembris jõuluturul.
Uuel aastal, mil olukord viiruserindel teravnes veelgi, tuli saalitreeningutel järgida rühma võimaliku suuruse nõudeid ja treeningriietus sai lisa maski näol. Kuid viiruse väga laialdane levik kogu riigis katkestas veebruari keskpaigas taas kogu treeningtegevuse. Tänaseni.
Elu maskiga, mis tundus möödunud kevadel võimatu, on muutunud vajalikuks riski vähendamise abimeheks, üheks osaks turvalisusest, mida me saame enda ümber luua. Samuti positiivse testitulemuse saamisel koju jäämine, vältides igasuguseid kontakte, ja lähikontaktsena ettekirjutuste täpne täitmine. See on lugupidamine nii iseenda kui teiste kaaskondsete vastu. Ainult nii on lootust, et me saame peagi taas rohkem kui oma perega kokku tulla ja minu unenäos nähtud tantsuõhtu saab päriselt, ilma hirmuvarjuta toimuda. Peame veel natuke vastu ja siis… tantsime!
Helle-Mare Kõmmus
tantsuõpetaja
