Mullu mai lõpul või juuni algul siginesid metsaaia ühele nõlvale imelikud liblelehed. Sellised hästi jõuliselt tumerohelised ja väga lõhestunud-narmastunud.
Kuna parasjagu õitsema hakkavate ebahüatsintide tõttu seal niikuinii niita ei saanud, jäid ka nood libled paigale. Ma nagu ei mäletanud sääraseid kusagilt loodusest ja mõistatasin huviga, et mis imeeksoot temast küll tulla võib?
Suvi edenes, tulnukas kosus. Kasvatas üle kahe jala kõrguse varre ja kesksuvel avanesid selle otsas korvõisikute tähekesed. Küll väiksed, ent hulgakesi koos tekitasid nad sinna tumendava tiigivee taustale ütlemata rõõmsa erkkollase laigu. Oletasin, et tegu võiks olla ristirohuga.
Lõikuskuul aeda sattunud haritud botaanikainimene määras kärmesti ta voolme-ristirohuks (Senecio jacobaea). Edasi sain juba ise raamatutarkust tudeerida. Voolme-ristirohi on 1–3 jalga kõrge mitmeaastane taim. Rohkearvulised korvõisikud asetsevad kännasjas liitõisikus. Õitsemine vältab juulist septembrini, õisi tolmeldavad mesilased, kärbsed, liblikad, samas on ka isetolmlev.
See mürgine taim armastab kasvada loodudel, kuivadel niitudel, hõrendikes. Kuigi minu jaoks tegemist üllatava ei tea kust aeda siginenud tulnukaga, olla voolme-ristirohi saartel üsna tavaline, samuti Lääne-, Põhja- ja Kagu-Eestis. Seevastu Kesk-Eestis on ta väga harv, levikukaardil vaid üks täpp Viljandimaal, sootuks puuduvad kasvukohad Jõgevamaal ja Lõuna-Järvamaal.
Taime üldlevila on üpris lai, ulatudes Britanniast-Skandinaaviast Põhja-Aafrika, Kaukaasia ja Lääne-Aasiani. Inimese kaasabil on ta jõudnud ka lausa maailma kuklapoolele, vallutades näiteks Tasmaaniat ja Kagu-Austraalias Melbourne’i kanti.
Leidsin muuseas netist ka pildi väga kaunist kollendavast mägiaasast. Kui selline asuks Euroopas, oleks see igati tore. Paraku on ülesvõte pärit Uus-Meremaalt. Too väga erilise taimestiku ja loomastikuga maanurk on eurooplaste poolt sisse toodud tulnukate tõttu väga palju kannatada saanud, paljud kohalikud liigid on hävinud või äärmiselt ohustatud. Nagu fotolt näha, tunneb voolme-ristirohigi end Uus-Meremaal murettekitavalt koduselt.
Siin, Euroopas, oma koduaias on voolme-ristirohi aga igati huvitav ja teretulnud külaline. Hoidsin taime kasvamas nii kaua kui ta vaid tahtis. Õitsemine kestis pikalt, aegamisi valmisid viltkarva se lennutiivaga seemned. Viimased õied kollendasid veel oktoobrilõpu lume taustaltki vastu. Loodetavasti paljuneb voolme-ristirohi metsaaias seemnete abil juurde.
See meie looduse asukas võiks tihedama rühmana kasvades õige nägus välja näha lillepeenraski. Ristirohtusid on Eesti looduses veel mitu teistki liiki. Meie tunneme aga eeskätt vaid Vahemeremaadelt pärit viltjat ristirohtu, kelle valgehõbejad lehed on tuttavad näiteks linnade haljastusest. Üldiselt too lõunamaalane meil talve üle ei ela, et teisel aastal õitseda saaks.
