Erakogu Seda, et üksteisele toeks olemine on tähtis, mõistavad paljud, aga omastehooldajate tugirühm, mis Hiiumaal tänavu tähistas kümnendat tegevusaastat, näitab, et see toimib ka igapäevaelus, praktiliselt.
“Eks ta niimoodi toimibki, et üks räägib ühele, teine teisele, nähakse, kuidas teised on hakkama saanud ja mitme peale leitakse keegi, kes teab-oskab küsimustele vastata, kui ise hätta jääd,” rääkis rühma eestvedaja Raili Mägi.
“Tugirühma mõte on selles, et me toetame üksteist,” toonitas ta, lisades, et toetuse suurus pole mõõdetav, aga kindel on, et seda on palju. Abivajadus võib tulla üleöö ja kesta lühiajaliselt, aga ka pikka aega, paraku. Selle vajaduse mõistmiseni jõutakse mõnigi kord alles iseenda kogemuse kaudu.
Mägi sõnul on inimesi, kes ei tulegi selle peale, et ta on omastehooldaja – ütleb, et kuule, see on mu ema või isa või ükskõik milline lähedane inimene, ja lihtsalt teeb seda ööpäeva- ja aastaringselt. Töö tugirühmas on näidanud, et inimesed on tagasihoidlikud ja nad väga ei kipu oma muredega teiste ette. Kui on väga suur mure, siis pigem naaber annab sellest teada.
Rühm käib koos Kärdlas, Hellamaal ja aeg-ajalt ka Käinas. Mingisugust ranget korda ei ole, et kõik peavad iga kord kohal käima – tuleb see, kes saab, kel on võimalik ja kel on huvi tulla. Selgesti näeb tugirühma juht, et inimesed tunnevad suurt vajadust, lausa puudust kooskäimiste ja omavahelise suhtlemise järgi. Samas kinnitas ta, et kuigi oma lugude jagamine toob tihtipeale leevendust, kellelgi rääkimise kohustust ei ole: “See on väga isiklik asi, kust kellelgi piirid lähevad.”
Riiklikus omastehoolduse regulatsioonis ei ole Mägi sõnul positiivsete pööreteni jõutud. Küll aga tõstis ta esile Hiiumaa vallavalitsust ja sotsiaalkeskust, tänu kellele sai lõppeval aastal teoks omastehooldajate kahepäevane reis mandrile. Seda on soovitud juba mitu aastat. “Näeme, et vald meid toetab,” ütles Raili Mägi tugirühma liikmete tänusõnu edasi öeldes ja ikka lootes, et uus aasta eelmisest parem tuleb.
