Üteldakse, et iga asja jauks on oma mõõt. Toomase puhul piab see vähemaste ühe asja puhul paika. Toomase jõulu mõõt on täis.
Sest et tema lapsena liiga indensiivselt jõulu lainel oli. Eks lapste pärast tänapäeval piamiselt need jõulud olegi. Ja täiskasvanutele on piamine rõõm pühade laste jaoks tegemises, mõni muutub ehk ka ise selle juures lapse meelseks.
Krislastel ja maa usulistel on omad kombed ja tõeks pidamised. A’ krislaste puhul on kah erinevaid sektisid. Näituseks käisivad ükspäev jahvelased meite ukse taga oma sõnumida kuulutamas. Olivad ise nii lahked ja naeratasivad, kuda sa ikka sellepiale põrgusse saadad, eks ole? Noh, lappasin pärast nende värvilist vihikut ja sialt jäi mulje, et jahvelased jõulusid ei tähista, sest et nemad sünnipäevasi ei pia ja seega Jeesu sünnipäeva ei tohi kah pidada ja ültse olla jõul nende jauks kole ebameeldiv paganline püha. Vahi kus!
Oeh, a’ ma alustasin ju tegelt ültse Toomasest ja et temal jõulu mõõt täis on. Noh, lapsena ootas tema jõulu ja nääri, milles kinkide põnevus mitte kõikse väiksem osa oli.
Siis kui veidi kasvas, kukkus ise jõulu tegema. Juba pooles viinakuus kiskus kullad-karrad-kulinad kapist välja ja ehtis oma toa ära ja maha võttis alles märtsi lõpus. Ja jõulu kuusk oli temal oma toas küünla kuuni, esteks ajas noori kasvusid välja, pärast hakkas hulluste okkaid ajama. Kui vanemad poleks otsustavaste sekkund ja ise selle välja visand, oleks võibolla läind nigust Bruunol.
Noh, kunagist aastakümmnete eest siadis Bruuno omale elutuppa niiütelda statsjonaarse kuuse sisse. Kuusk seisis aasta otsa toas, pallid külles, ise täieste raagus rootsik. Teised naersivad, et on sul aga vägev jõulupuu, a’ Bruuno ei teind sest väljagi ja kuusk ootas uue jõulu ära. Võibolla oli Bruuno lihtsalt laisk.
A’ jah, Toomas on lapsena jõulusid ülemäära auu sees hoid ja nüütseks neist lihtlabaseste ära tüdind. Ei tiri enam kulda-karda välja, ei laula hinge värinal magusaid laulukesi. Tegelt teevad jõulu laulud teda isegist kurvaks. Rõõmsaid jõulu laulukesi kohtab miskipärast vähevõitu. Ikka on siuksed venivad ja hardad.
Ja eks oli vanal ajal maa rahval jõul suurepäraline sööma püha, mida kangeste oodati. A’ nüütsel ajal pole vahet, aasta ringi süiakse nigust parun. Verivorsti isu sõi Toomas näituseks juba viinakuul täis ja ega va ludisevat siapraadi nagu häste tahagi ja…
Ega ma oskagi rohkem kirjutada. Ise juba sootumaks vana känd. Meite jõulu rõõm eidega on siis kui järele tulevad põlved külla tulevad. Sagimist ja kära on küll väsitavaste palju, a’ korraks on maja jälle rahvast ja elu täis nigust vanaste.
Noh, hiad püha-aega teitele!
JUSS KIRSSMANN
