Harri Rinne 
KRISTIINA HELLSTRÖM Käes oli pühapäev. Pakkisin sisse eelmisel päeval ostetud kaks raamatut – Fred Jüssi ja Kristiina Hellströmi “Hiiumaa radadel“ ning Ööülikooli raamatukogu sarjas välja antud Fred Jüssi “Olemise mõnu“, võtsin ratta ja sõitsin Kärdla sadamasse. Kohtumismuljetele lisaks lootsin raamatutesse saada ka autogrammid autoritelt.
Juhtus nii, et suures ootusärevuses jõudsin kohale tund enne õiget aega. Teadsin ju küll, et algus on keskpäeval, aga alles vaikset sadamaala-festivalipaika nähes taipasin oma eksitust. Kui teisel katsel sadamas tagasi olin, imestasin jälle, et liikvel olid vaid mõned inimesed. Siis aga selgus, et toimumiskohta oli muudetud ja viidud parkla kõrval olnud pealavalt sadamakontori merepoolsele terrassile, kus peaesineja sai olla rohkem tuule eest kaitstud.
Publik oli juba kohad sisse võtnud, mõni vaba iste veel oli, istuda sai ka kaldakindlustuse kividele. Kuulajaskond oli kirju – jagus vanemaid ja nooremaid, sekka lapsigi. Paistis, et päris palju oli kohalviibijate seas Hiiumaa inimesi, keda mõnikord sattub suveüritustele vähem kui saare külalisi.
Läksin maja varju, sealt olid lavalolijad lähedalt näha – keskel vanameister, kõrval tema nooruslikud kaaslased. Esinejatel olid mikrofonid, väikesed videokaamerad seisid harkjalgadel.
Öeldi mõned sissejuhatavad sõnad ja siis oli sõnajärg Fred Jüssi käes. Hämmastav, kuidas isegi see, kui ta ütleb “jaa”, kostub sisukana.
Fred Jüssi meenutas, et Hiiumaale tuli ta aastal 1958, oli siis 23aastane ja sestsaadik on siin ikka käinud – vahel tihedamini, siis harvemini, teda on miski siia tõmmanud, aga mõnikord minema lükanud, valusaid ja ebameeldivaid mälestusi olevat ka, ei varjanud ta.
Nüüd on valik Fred Jüssi ja Kristiina Hellströmi Hiiumaal tehtud fotodest ja aja jooksul kirjutatud tekstidest kaante vahel, äsja ilmunud raamatus “Hiiumaa radadel“. Jüssi ütles, et tal oli Kersti Tormisele, kujundajale, olnud üks peamine soov – et raamat tuleks karge, ilutsemata ja nunnutamata ja ta on rahul tulemusega. Publikult kostus selle peale tugev aplaus.
Vestlus hargnes ja jõudis Jaan Tootseni eestvõttel ilmunud raamatuni “Olemise mõnu“. Avalooks on seal pikk intervjuu, mille tegemine võttis Tootseni sõnul aega ligi poolteist aastat. Tõesti, seal tuleb esile, kuidas jutuajamine areneb, ühest teemast kasvab välja järgmine – tänapäeva kiirustamistuhinas on taoline asi harv. Intervjuule lisaks saab raamatust lugeda ka Jüssi legendaarseid raadioloenguid. Nagu ikka, on selleski raamatus läbi põimunud isiklik ja filosoofiline – nii iseloomulikult Jüssile.
Tabavalt ütles Jaan Tootsen raamatuesitlusel, et Jüssi on mees kultuuri ja looduse ristteelt, kes õpetab oma eeskujuga.
Ma olen üks nende paljude hulgast, kes on temalt õppinud ja isegi kui seda õpitut on keeruline sõnadesse panna, tunnen selle olemasolu. Jaa, ta on avanud silmi ja kõrvu ning näidanud seoseid, ta on mõtestanud mitte ainult loodust, vaid ka kultuuri ja inimesi. Ühtpidi oli õhus tunda soovi püüda kinni iga sõna, aga teistpidi hõljus justkui meist kõigist üle see, millele viitab moto “Hiiumaa radadel” avalehelt: kuidas saaksid võimalikuks imed kui poleks imetlejaid?
Selles meeleolus sealt kohtumiselt lahkusin ning unustasin sootuks, et plaanisin paluda autogramme. Sain sealt kaasa suure annuse elurikkust.
KATI KUKK
