Käesoleva aasta juuli alguses veetsid Tt-stuudio kolmas ja neljas rühm nädala Makedoonias, et osaleda 15. rahvusvahelisel folkloorifestivalil Veles 2018.
Festival kestis neli päeva ning ülesastujaid oli kokku kuuest riigist: Montenegro, Makedoonia, Mehhiko, Slovakkia, Serbia ja Eesti, kokku 15 erinevat kollektiivi.
Esimesed reisiemotsioonid saime kaasa juba Türgist, kus meid kolmeks tunniks hotelli magama viidi. Öine tuledes särav Istanbul jättis kustumatu mulje. Juba järgmisel hommikul viis lennuk meid Makedooniasse Skopjesse, kus ootas buss, et meid Velesisse viia.
Meie peatuspaigaks määratud ülikooli ühikas valmistas küll väikese ehmatuse harjumatute toitude ja elamistingimuste näol, kuid keegi ei kurtnud ning kõik võtsid uue olukorra kiiresti omaks.
Olles natukene tutvunud linnaga ja söönud reisi esimese jäätise, algasidki ettevalmistused õhtuseks festivali avatseremooniaks. Pärast võrdlemisi pikka rongkäiku läbi linna oli käes aeg esmakordselt lavale astuda. Festivalilava asus linnapargis vabas õhus ja publikut oli väga palju. Nii suure publiku ees polegi me varem esinenud.
Kuna tegu oli folkloorifestivaliga, õppisime terve kevade just selle tarvis selgeks üksteist eesti rahvatantsu ainetel loodud autoriloomingulist etno-folk tantsu, millest viis meie oma õpetaja loodud. Programmi tantsisime läbi suuremate viperusteta ja saime publikult väga sooja vastuvõtu.
Kolm järgmist päeva möödusid samas rütmis: päeval linna avastades, õhtul tantsides ja teiste esitusi vaadates. Kõige sügavamalt jäävadki meelde õhtused etendused, kus sai põgusa pilgu heita teiste riikide tantsukultuurile ja ise paotada ust Eesti rahvatantsu maailma. Esinemistelt saadud positiivsed emotsioonid olid kindlasti kahepoolsed. Ei möödunud õhtut, mil keegi publiku seast ei oleks tahtnud teha pilti eestlaste tantsurühmaga.
Tipphetk oli kindlasti see, kui fotot soovis naisterahvas, kes näitas pilti, mille ta oli teinud kolm aastat tagasi, kui Tt-stuudio esimest korda Makedoonias käis. Juhuslikult oli selle päeva esinemiskostüüm sama, mis tüdrukutel kolme aasta vanusel pildil. See andis fototegemise soovile veelgi erilisema tähenduse.
Festival lõppes peale viimast kontserti ühise suure peoga, kus kõik osalejad koos maitsvat toitu nautisid, muusikat kuulasid ja tantsisid.
Meelde jäävad ka pikad bussisõidud, kus kogu stuudiopere koos Eesti muusikat kuulas ja elavalt kaasa laulis. See andis kodust kaugel olles tugeva ühtekuuluvustunde. Meeldiva elamuse osaliseks said ka meie giidid, kes lõpuks juba ise soovilaule küsisid. Peale festivali jäi meile veel kaks vaba päeva puhkamiseks. Kuna ilm oli mõnus ja soe, sõitsime järve äärde, kus lõpuks saime ujuda ja päevitada. Võtsime ka ette jalutuskäigu kohaliku veinimõisa viinamarjaistandusse, kus meile tutvustav ringkäik tehti ja mis rabas meid oma iluga.
Nagu tantsijale omane, ei saanud me ka neid puhkepäevi veeta ilma jalga keerutamata. Velesi kohaliku folklooriansambli õpetaja oli lahkesti nõus õpetama meile Makedoonia rahvatantsu. Nii toimuski meie oma ühikas üks kahetunnine töötuba, kus hoogsalt keerulisi sammukombinatsioone õppisime. Järgmisel päeval kutsusid nad meid enda grupile ka külla, kus meid väga meeldivalt vastu võeti. Pärast toredat tantsuõhtut koos uute sõpradega oligi aeg kohvrid pakkida, et olla valmis järgmisel päeval koju sõitma.
Terve reisi jooksul saatsid meid giididena kaks kohalikku koolipoissi, kellega tüdrukud kiiresti sõbrunesid. Sõlmiti veel palju uusi tutvusi nii kohalike kui ka teiste festivalil osalenud kollektiividega, kellele meie esinemisprogrammid väga meeldima olid hakanud ja kes avaldasid soovi tulevikus koostööd teha. Jäi tunne, et millal iganes, oodatakse meid tagasi ka Velesisse. Viimasel õhtul jätsime uute tuttavatega hüvasti ja ees ootaski tagasisõit Eestisse.
Saime Makedoonias väga sooja ja südamliku vastuvõtu osaliseks ja kindlasti on see üks põhjustest, miks see reis kauaks meelde jääb nii tüdrukutele, kes igasse tantsu killukese oma hingest panid kui ka nende tublidele saatjatele ja õpetaja Tiina Kaevule, kes reisi sujumise nimel pidevalt vaeva nägid. Suur tänu nende elamuste eest ka meie vanematele ja Hiiumaa Kultuurkapitali Ekspertgrupile, kes reisi võimalikuks tegid.
Tt-stuudio tantsijate muljed pani kirja vilistlane
Kerli Kivisikk