erakogu Jõulusupluse eestvedaja Margit Männamaa jõudis talisuplemiseni alles eelmisel aastal. Küsimusele, kas ta eelistab suvist või talvist ujumist, vastas ta, et kindlasti talvist: “Ma pole juba aastaid, kui mitte rohkemgi, suvel vees käinud.” Talisuplusega alustas ta eelmise aasta kevadel ja suve alguses lõpetas veeskäimise, uuesti läks vette septembrikuus ja jätkas seni kuni saabus suvi. “Kuna mulle eriti soojus ja päike ei meeldi, siis suvel mind miski ka randa ei tõmba,”selgitas ta.
“Ma ei ole eriline spordifänn, isegi tugitoolisportlane on minust aktiivsem,” rääkis Männamaa, “kuid juba mitu aastat olin tundnud puudust millestki, mis sobiks just mulle.”
Nad on peast soojad!
Talisuplejaidki oli ta telerist vaadanud, aga pidas neid n-ö peast soojaks: “Mõtlesin, et kuidas nad saavad ja suudavad… samas hakkas tekkima mingi sisemine huvi kuni ükskord ütlesin välja, et mina teen ka selle ükskord ära.”
Enne esimest suplust mõtles ta pikalt, kas üldse läheb vette. “Miski aga hakkas sees kripeldama ja hakkasin otsima Tallinnas kohta, kus uuesti proovida. Leidsin sotsiaalmeediast Kalaranna talisuplejate grupi, liitusin nendega, läksin uuesti vette ning peale seda nakatusingi… talisuplusepisikuga.”
Kohe pronksmedal!
Kõige ekstreemsemad olud, kus ta seni ujunud, olid eelmise aasta taliujumise lahtised meistrivõistlused Otepääl. “Olin alles esimest hooaega vees ning ujunud, kui veetemperatuur on nelja-viie kraadi kanti, võistlustel oli aga vesi +0,8 kraadi, ettevalmistusaega polnud, kohe vette ja ujuma,” kirjeldas ta olukorda.
Sel korral tabas teda esmalt väike külmašokk, aga võistluse lõpetas Männamaa siiski oma vanusegrupi pronksmedaliga.
Teine ekstreemne taliujumine oli eelmise aasta 24. detsembri jõulusuplus Lehtmas. “Väljas oli krõbe tuul, meres jääsupp, pärast mitu päeva veel sääred kipitasid kuna jää kriimustas.”
Köha-nohu ei kimbuta
Männamaa sõnul mõjub talisuplus inimestele ilmselt erinevalt, aga enda juures on ta täheldanud palju muutusi. Esimese asjana toob ta välja paranenud tervise ja selle, et enam ei kimbuta teda tüütud talvised köhad ja nohud. “Kui ennem olin väga külmakartlik, siis nüüd talun külma tunduvalt paremini,” lisas ta.
Kui pikalt vette ei saa, on Margit täheldanud, et muutub lausa närviliseks ja kergelt ärrituvaks, külmas vees käimist aga nimetab ta vaimseks puhastamiseks: “Pärast on selline rahulik olla ja muremõtted on mingiks hetkeks kadunud.”
Seltskond oluline
Algajale talisuplejale ütleb Margit Männamaa omast kogemusest, et väga oluline on seltskond. “Kui oled algaja, siis tõmbab külm vesi korraks hinge kinni, siis on väga oluline jääda rahulikuks ja hingata ühtlaselt,” soovitab ta. Sel puhul ongi palju abi kogenud kaassuplejatest, kes aitavad olukorda kontrolli all hoida. “Mis siin salata, koos on ikka kindlam ja julgem – võid olla nii algaja kui juba kogenud talisupleja, sellegipoolest ei tea kunagi, kuidas külm vesi mõjuda võib ja millal abi tarvis.”
Teine tähtis soovitus algajatele – vees käidud, kohe kuivata end ja pane soojalt riidesse!
Taliujumist harrastav
Mirjam Savioja ütles, et tema esimene teadlik valik taliujumist proovida sai tehtud eelmisel aastal Tallinnas Pirital. Regulaarselt ta talvel ujumas ei käi, pigem nii nagu on võimalust. “Pühade ajal praegu näiteks on rohkem valget vaba aega ja olen ka rohkem käinud,” ütles Mirjam.
Küsimusele, miks just taliujumine, tuli emotsionaalne vastus: “Oi-oi, tulge kõik ja saate teada! Nii kehal kui vaimul on pärast lihtsalt võrratu olla! Soovitan soojalt! Või külmalt!”
