Sokkide kogumise algatanud Ulvi Kark-Jaarma käis teisipäeval kõige usinamale sokikudujale tänutorti kätte viimas.
Käina elanik Asta Heinpõld kudus kaitseväes aega teenivatele Hiiumaa poistele kümme paari villaseid sokke – see oli 22 lahke sokiannetaja seas kõige suurem panus. Tänutordi, mis kaetud roosa martsipani ja šokolaadiroosidega valmistas Kark-Jaarma ise. Kui kohale jõudsime, oli Asta Heinpõllul külaliste jaoks kohvilaud juba kaetud ja ajakirjanikudki said torti maitsta.
Heinpõld ütles, et luges sokikogumisest Hiiu Lehest ning kuna pensionipõlve pidaval naisel aega jagub, võttis ta kaitseväes aega teenivatele sõdurpoistele sokkide kudumise oma südameasjaks. Osa sokke oli enne valmis ja peale kümne sokipaari annetamise, on tal nüüdseks juba veel viis paari valmis kootud.
Ta kiitis sokikampaania mõtet ja algatajat, kuid annetajate nimekirja lugedes üllatas teda, et sokke ei annetanud ükski neist kudujatest, kes neid laatadel müüvad.
Asta enda kootud sokid on mõnusad, südamega kootud ja pärast pesemist korralikult seebitatud, et lõng ikka pehme jääks.
Lõnga tal endal ei olnud, vend tõi, kuna tema abikaasa enam kududa ei saa. Vend ütles, et muidu läheb raisku. Värvilist lõnga sokitriipudeks saab Asta kasutatud rõivaste poest leitud kampsunitest. Kui kellelgi on lõnga seismas, on ta nõus sõdurpoistele veelgi sokke kuduma.
Asta Heinpõld on vilunud kuduja ja päevaga jõuab ta algusest lõpuni valmis ühe soki. Võiks kududa kiireminigi, aga sellise tempoga saab ka kõik muud asjatoimetused tehtud. Talvel jääb arstil- ja poeskäikudest, söögitegemisest, kütmisest ning puude tuppa tassimisest aega üle küll. Suvel, kui aiamaa ootab, puhkavad sukavardad muidugi sahtlipõhjas.
Ka kaitseväega on kahe tütre emal sidemeid olnud. Vanema tütre poeg, kes praegu elab Iirimaal, käis paar aastat tagasi kordusõppustel, tema on Eesti kaitseväes ka aega teeninud. Noorema tütre poeg, kes väga jalgpalli armastab, ei pääsenud kahjuks kaitseväkke saadud sporditraumade tõttu.
Asta Heinpõld arvab, et tänapäeva noored on nõrgad, kuna ei tee enam talutööd. Varem läksid juba väikesed lapsed hane-, sea- või lambakarja, hoidsid väiksemaid õdesid-vendi, suuremad olid kõik koos vanematega põllul. Nüüd noortel sellist töötegemist pole ja see teeb talle muret.
Asta Heinpõld tuli aastaid tagasi Hiiumaale, Käinasse elama tütarde Maarika ja Alina pärast, kes abiellusid hiidlastega. “Mõlemal olid väikesed lapsed, mõtlesin, et kus nad need lapsed panevad, kes neid hoiab,” selgitas naine.
Nüüdseks on täiskasvanud ja hoitud ka kõik neli lapselast. Kaks neist elavad välismaal, üks mandril ja vaid üks Hiiumaal. Lapselapselapsi Asta Heinpõllul veel ei ole. “Ütlen neile, et hakake juba pihta, aga ei nad kuula,” naeris naine.
Helgi Taelma: Käisin vahipataljonis teenivatele poistele sokke ära viimas ja tahtsin need valvelauda jätta, kuid vanemveebel Aivar Pennert ütles, et see on väga eriline sündmus. Nii rivistaski ta poisid võimlasse üles. Kohal oli paarkümmend poissi, osa o lid veel metsas õppusel. Ulvi oli suure töö ära teinud, nimed ja poiste jalanumbrid kõik teada saanud, mina ainult andsin üle, aga nii said poisid nimelised sokid. Andsin igale poisile, kelle seas ka minu tantsurühma poisse, sokid kätte. Ütlesin nime ja sokkide numbri ning iga noormees tuli sokipaari vastu võtma. Surusime kätt ja kallistasime, mina soovisin sooje jalgu õppustel ja sõdur andis au – päris pidulik oli. Aivar Pennert ütles, et see oli nende jaoks nii eriline sündmus. Tänas kudujaid ja ütles, et väga tugev kogukond on see, kes niimoodi oma poiste peale mõtleb. Imestan ainult, et kuidas me ise nii hea asja peale ei tulnud.
