Vabatahtlike seltsiliste tegevus on Eesti Külaliikumine Kodukant eestvedamisel sel aastal jõudnud 40 omavalitsusse – Saaremaa esimest, Hiiumaa neljandat aastat nende seas.
Laupäeval tutvustasid Hiiumaa vabatahtlikud seltsilised Kärdla Keskväljakul oma tegevust, ega lasknud külmakraadidel rõõmsat meeleolu sugugi häirida. Seltsiliste kohalik koordinaator Ingrid Purge ütles, et aktiivseid liikmeid oli enne infopäeva toimumist 15 ning kohapeal soovis end registreerida neli uut seltsilist.
Purge sõnul tunneb ta heameelt igaühe üle, kes huvi üles näitab – ükskõik, kas tahtes rohkem teada saada seltsi pakkumise või seltsilise vajamise kohta.
Samas kinnitas ta, et arvuline kasv pole eesmärk omaette. “Pigem me jätame numbrid väiksemaks ja liigume edasi nii-öelda loomulikku rada pidi – et aset leiaks mõlemale poolele rõõmus kohtumine – üks, kes soovib anda ja teine, kes saab oma üksildasele elule mitmekesisust ja värvi juurde. See on meie mõte,” selgitas Purge.
Esimest korda oli vabatahtlike seltsiliste üritusel osalemas Anu Reitav. Ta ütles, et on projektist lugenud, tuli nüüd lihtsalt vaatama ning plaanib liituda. “Olen eluaeg olnud palju vanade inimestega koos ja nendega hästi klappinud,” kirjeldas ta oma tausta ja arvas, et just see on andnud talle asjadest laiema arusaamise ja inimeste mõistmise.
“Levinud on arvamus, justkui noored ja vanad elaks eri maailmades, aga tihedam suhtlemine oleks kasulik mõlematele,” oli ta kindel. Samuti usub ta, et kehtib ütlus – tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehakse. “Olen mõelnud, et kord vanaks saades meeldiks mulle, kui saab kellegagi mõnikord koos olla või abi paluda, kui elu läheb nii, et mu kolm last tulla ei saa.”
Hea tunne kasulik olla
Tõnis Ülemaantee, kes Kõrgessaare kandi rahvast läbi-lõhki tunneb, ütles, et ega ta projekti pärast inimestega suhtle. See on aja jooksul nii kujunenud ning nüüd Kodukant korraldab seda laiemalt ning toetab koolituste ja hüvitistega. Koos käiakse kirikus ja kui vaja, siis arsti juures või võetakse ette muu tarviline sõit. Mingit graafikut pole vaja, et mõne üksikuks jäänud inimese juurest läbi astuda, natuke juttu rääkida või helistada ja küsida, kuidas läheb. “Noorematel tavaliselt kedagi ikka on, kes tuleb, aga vanematel kaovad inimesed ümbert ära – elukaaslane kaob, lapsed-lapselapsed on kaugel.”
Ligi neli aastat on vabatahtlikuks seltsiliseks olnud Eha Kruus. Ta tuli Keskväljaku infopäevale koos Anna Tihhanovskajaga, kellega nad üksteist pikemalt tunnevad, aga viimastel aastatel on rohkem suhelnud. “Käisime ühes tantsurühmas ja kuulsin seal, kui Anna ütles, et peab arstile minema, aga buss sel päeval ei lähe,” meenutas Eha esimest abipakkumise korda. Ta leiab, et miks mitte aidata, kui see on abiks, annab endalegi hea tunde ning põhjuse kodust välja minna.
Ingrid Purge sõnul on mitmed seltsiliseks saada soovijad küsinud, kas sellega kaasneb palju paberitööd või kas peab tõstma, kas peab viima ja tooma ning seda ja teist tegema. Selgub, et seltsilise ja Kodukandi vahelises lepingus pannakse kirja kõik olulised tingimused ning vastu tahtmist midagi tegema ei pea.
“Leping aitab kokku viia sobivad inimesed ning annab juurde turvalisust,” põhjendas koordinaator asjaajamise
ametlikku korraldust ajal, kui esineb usalduse kuritarvitamist. Kindlustunnet tõstab ka see, et need, kelle juurde seltsilised lähevad, on andnud selleks nõusoleku. “Need abinõud on vajalikud, et saaksime leevendada üksindust, mis meilgi on probleem nagu mujal, kus seda peeti üheks levinumaks rahvatervise probleemiks juba enne koroonat,” tõdes ta.
Siiani on enamasti olnud rõhk eakate inimeste üksindusel, kuid Purge kinnitas, et järjest enam on nooremate hulgas neid, kes ei tunne ennast siin maailmas teistega koos, vaid üksinda, omaette. “Meie kaasaeg soodustab seda, et inimesed jäävad üksi, sest suure osa ajast nad suhtlevad masinaga. Kuid selle kõrval tuleks jätkata samuti suhtlemist teiste inimestega,” nägi ta üht võimalust ka vabatahtlike seltsiliste projektis.
