Esmakordselt ilmusid glüfosaatide baasil valmistatavad herbitsiidid turule 1970. aastate alguses ning praegusel ajal kasutatakse neid maailmas kõige rohkem.
Glüfosaatide populaarsus on eelkõige tingitud esmatootja Monsanto Company kinnitustest, et tooted pole ohtlikud inimesele ega keskkonnale. Nende kasutamine on viimasel aastakümnel järsult suurenenud tänu glüfosaadikindlate kultuuride väljatöötamisele. Praegu on tuntumad herbitsiidikindlad kultuurid sojauba, puuvill, mais, raps jt.
Suurim glüfosaatide tootja on Monsanto ja tuntuim glüfosaatne herbitsiid Roundup, mida turustatakse enam kui 100 riigis.
Neid kasutatakse laialdaselt põllul, metsas, aias, teeäärtes, kahjuks ka veekogudes jne.
Maaülikooli taimekaitse osakonna vanemteadur Luule Metspalu uuringust selgub, et glüfosaadist on sageli veelgi mürgisemad herbitsiidi koosseisus olevad abiained.
Müük Eestis kasvab
Glüfosaatide müük on viimastel aastatel kõvasti tõusnud, inimesed on saanud jõukamaks ja glüfosaatide hind on langenud. Eestis oli 2006. aastal lubatud kasutada 14 erinevat glüfosaatide baasil loodud herbitsiidi, neist kuus on Roundupi eri vormid.
Kuidas glüfosaat taime tapab? Glüfosaadi molekulid tungivad taimerakkudesse ning takistavad valgu sünteesi, blokeerides kolme valgu koostises oleva aminohappe – fenüülalaniini, trüptofaani ja türosiini moodustumise (taimed nälgivad surnuks).
Kuna kahte esimest selgroogsed ei sünteesi ning türosiin moodustub soojaverelistes teisiti kui taimedes, usuti pikka aega põhjendamatult, et glüfosaat on inimesele ohutu. Kuid juba 1991.– 92. aastal hakkasid arstiteaduslikes ajakirjades ilmuma artiklid, kus leiti, et glüfosaatidega kokku puutunud põllumajandustöötajate hulgas suurenes pahaloomulistesse kasvajatesse haigestunute arv.
Kuivõrd Monsanto firma oli oma glüfosaatseid preparaate reklaaminud kui täiesti ohutuid, kaevati nad kohtusse eksitava reklaami esitamise pärast ning sunniti selline reklaam toodetelt eemaldama.
Toime soojaverelistele
Lisaks välistele kahjustustele mürgiga kokkupuutel on laborikatseis leitud, et glüfosaadid kahjustasid hiirte maksas ja neerudes DNA-d ning tekitasid geneetilisi kahjustusi luuüdis.
Kahjustusi on leitud ka inimese ning veiste vererakkudes aga ka sidekoes.
On leitud otsene seos glüfosaatide kasutamises ja verevähki ning munandivähki haigestumise sagenemises, kilpnäärme kasvajate tekkes; teatud lümfisüsteemi kasvajate sagenemises, pankrease ja maksavähi tekkes, silmakae tekkes ning läätse kahjustustes, rinnavähi rakkude kiirenenud jagunemises. On leitud, et glüfosaadid kiirendavad kasvajarakkude jagunemist.
Toime hormoonidele
Texase ülikooli tehtud uuringutest selgus, et Roundup vähendas meessuguhormoonide produktsiooni kuni 94 protsenti.
Häired hormoonsüsteemis põhjustasid loodete surevuse suurenemise, nende sünnikaalu vähenemise ning pealuude väärarengu, selgus Kanada põllumajandustöötajate uurimise tulemusel.
Kalifornias esines menstruatsioonitsüklite häireid naissportlastel, kes võistlesid Roundupiga töödeldud
väljakutel.
Glüfosaadid mullas
Kaua arvati ekslikult, et mullas glüfosaat seotakse ja inaktiveeritakse kiiresti. Nüüdseks on teada, et mullaosakeste poolt esialgselt seotud osad vabanevad kergesti, on väga mobiilsed, satuvad ringlusse ning on väga mürgised.
Suureks takistuseks meie teadmistele on see, et glüfosaati on keskkonnas tehniliselt äärmiselt raske määrata ning maailmas on praegu vaid mõni labor, kellel on olemas vastav uurimisbaas. Nende laborite töödest on selgunud, et senised andmed jääkide puudumise kohta toidus ja keskkonnas on väärad.
Mulla ja vee kaudu imendub glüfosaat taimedesse ja sealt toiduainetesse. Loomsetes produktides võib see püsida kaks aastat. Glüfosaadi jääke on leitud maasikatest, salatist, porgandist ja teraviljadest veel aasta pärast Roundup`i kasutamist.
Reostab vett
Glüfosaat satub pinnavetega kergesti veekogudesse. Näiteks sisaldasid USA-s jõgedest võetud veeproovidest 1/3 glüfosaate ning 2/3 proovidest leiti glüfosaatide laguprodukte, jääke on leitud ka linnade veekogudest.
Põllud on pärast Roundup`iga töötlemist küll umbrohuvabad, kuid tarbija saab pestitsiididega saastatud toidu.
Nii sojauba kui mais on loomade ja lindude toit. Glüfosaat ei lagune looma organismis ja satub inimese toidulauale liha, piima ja munadega.
Glüfosaat koguneb ka nisuteradesse ning see ei lagune saia ja leiva küpsetamisel.
Luule Metspalu
uuringut refereeris
HARDA ROOSNA
