Poola on suur maa, kuhu jagub lõpmata hulk väikelinnu. Üks neist on Rawa Mazowiecka, umbes Viljandisuurune linn Varssavi ja Lodzi vahel.
Sellesse linna eestlane naljalt ei satu, kuna E67 magistraal viib linnast mööda. Ühel varasemal reisil sattusin ma Wroclawi bussiga Rawast läbi sõitma. Sealt ongi meelde jäänud mõte: Poolasse jagub nii palju linnakesi, mis on iseenesest toredad, aga mitte millegagi rabavad.
Tänavu sügise hakul jäi Rawa mu teele seetõttu, et sedakaudu viis tee Rogowi arboreetumisse. Lodzi poole suunduva bussini oli mitu tundi aega ja nii oli tore võimalus selle Poola väikelinnaga tutvust teha.
Siniste pinkide ja siniste piiretega bussijaamakese taga laskus nõlv otse linnaparki. Pärnade, kuuskede, valgepöökide tüved olid tükati lopsakasse luuderohuvaipa mattunud. Kiskus natukese lõunamaiseks juba…
Üsna suur trompetipuu oli juba pikkpeened viljad (kuprad) valmis küpsetanud. Leidus 4 m kõrgune kirju-
lehine tulbipuu, suurelehiseid hortensiaid, alla 2 m tamariske. Ilus oli suur Ameerikast pärit hilistoomingas (Prunus serotina). Seda külmakindlat läkivate lehtedega liiki võiks Eestiski rohkem kasvatada. Lisaks kasvas tavalisi papleid, punast tamme, saarvahtrat.
Kõrval voolas Rawka jõgi, jõe ääres humalate tumendavad skulptuurid. Mitmel pool pargis valitsesid suured maarja-
sõnajalgade alad. Ette jäi roosiküngas, leinakadakaid.
Meeldejäävaks muutis selle pargi aga topiaariakunsti näide. Muidu vabakujulises pargis tõi see huvitavat vaheldust. Madalate figuraalsete hekkidena oli pügatud pukspuid ja punaseid kukerpuid, nende keskelt tõusmas vormi lõigatud jugapuukoonuseid.
Rawa kesklinn näeb välja igati keskeuroopalik: madalate kivimajade katkematud read. Keskel troonis suur barokne kirik. Mõne maja katusekatteks on kasutatud lamedat punast kivi – see tuletas meelde Ungari asulaid, kus taolised katusekivid on kõikjal valdavad.
Kiriku vastas oli väike park, kus minu pilku püüdsid begooniate kriiskavpunased istutusalad, teisal peiulillede oranžid massistutused. Ette jäi nelja jala kõrgusi igihaljaid rodosid ja ühe-kahe jala kõrgune punases õies kanarbikuklump.
Üllatama panid 4–6 m kõrged idaelupuud (Thuja orientalis). See ilus liik on Eestis üsna lootusetult külmaõrn. Mul endal kasvas idaelupuu kümmekond aastat, jõudes isegi viljumiseni. Kuid selle kümnendi pikad talved hävitasid ta. Tegelikult tasub idaelupuuga siiski saartel katsetada. Seda aga hästi kaitstud kohas, kindlasti varjatult talviste ida- ja kagutuulte eest.
Kuid Kesk-Poolas vohavad idaelupuud mühinal. Ehkki ka Kirde- ja Kesk-Poolas oli näiteks 2010. a talve järel paljudel okaspuudel kahjustusi, näikse idaelupuu sel maal igati perspektiivne olevat. Rawa kirikupargi isendid olid sel hetkel tooreid sinakaid käbikesi täis. Oleks leidunud punakaspruune küpseid käbisid, korjanuks heal meelel seemet kaasa.
Kõikjal linnasüdame aedades jäi ette suuri lopsakaid kreeka pähklipuid.
Ühes hoovis paelus aga pilku 8 m kõrge ilus ümara võraga ja jämedate oksa-
harudega äädikapuu ehk harilik sumahh. Tema tüve läbimõõt küündis 1 jalani (30 cm). Tõeline puu!
