Hiiumaa on küll väga metsane saar, kuid siin on mu meelest liiga vähe vanu võimsaid männimetsi.
Raiering ja raha ei soodusta selliste arenemist ja kestmist just eriti. Lausa röövraide mõõtu kisuvad viimase aja hiiglaslikud lageraielangid – sellise tempoga saavad ilusad vanad männikud varsti sootuks otsa. Miks ei võiks suurte lankide sekka jääda mõni hoiumetsatukake?
Suure raiepalaviku keskel (mis jõudnud ka otse kaitseala piirini) oli Rattagu metsa jõudmine kui palsam hingele. Jah, ma olen küll laialehiste metsade fänn ja mis iganes, kuid see mets oma püsimise jõus on lihtsalt suurepärane põhjamaa metsa näide. Eeskätt mõistagi männid. Vanad põlised männid, kõige jämedama silestunud krokodillimustrilise tüve läbimõõt üle kahe jala. Öösel oli ootamatult veidi lund sadanud ja pihustanud mändide kõrged, punaseid oksaharusid kroonivad võrad sinakasroheliseks. Sedasi nägid nad mammutipuude moodi välja.
Uhked on ka Rattagu metsa kuused. Eks arvata võib, et kui inimene vahele ei sega, siis paraku saab siin vist suuremas osas võimust süngevõitu ja ühetooniline kuusik. Mändidel on lootust uueneda vaid ehk kõrgemal kuivemal seljandikul.
Toredad on ka paksukorbalised kased. Mõnel tüvi kaetud paksult narmendava tohurullide kasukaga, justkui oleks tegu vägevate dauuria kaskedega.
Niiskete loopsude kandis kohtab sangleppi ja mõnd saart.
Tähelepanuväärne on näsiniinte ohtrus, neist üks gigant suisa inimesest kõrgem. Samblases metsapõues roomab kõikjal kuslapuuliste sugukonda kuuluva harakkuljuse igihaljaid hapraid vääte. Harakkuljus on eeskätt just Lääne-Hiiumaa okasmetsade tunnusliik.
Metsas kohtab üllatavalt palju kadakaid, kõrgeim suisa kakskümmend jalga. Paraku kipub neil valgust väheks jääma ja nii on haljad veel vaid võrade ülemised osad.
Kui enne kiitsin, et Rattagu mets on suurepärane põhjamaise metsa näide, siis tegelikult annab talle erilise lisaväärtuse üks isepärane okaspuu. Rattagu metsas kasvavad koos kõik neli kodumaist okaspuuliiki: mänd, kuusk, kadakas ja… jugapuu.
Ikka ja jälle ei suuda ma ära imestada, kuidas säärane eksootilise sugukonna liik nii kaugele põhja on levinud ja siin jätkuvalt ellu jäänud. Kusjuures Hiiumaa polegi veel see päris “lõpmine” piir, põhjas leidub teda Ahvenamaal, idas aga Loode-Eestis. Hiiumaa rikkalikumad jugapuude alad jäävad Tahkuna poolsaarele, Õngu kanti ja Kõppu. Kõpu poolsaare kaelal, Rattagu metsas ei ole neid palju. Nii nagu neljateistkümne aasta eest käies, nii leidsin taas kokku vaid 5(6) isendit. Et kogu kaitsealust metsa ma seegi kord läbi kammida ei viitsinud, siis pole muidugi välistatud, et neid seal siiski rohkem on.
Esmalt jäi jalge ette paar pisikest maadjat oksakest. Aga ikkagi jugapuu! Siis loopsu naabruses ja vanas langenud kuuserägas veel kaks-kolm. Neist üks-kaks on samuti maadjad, vaid laiutavate okstena. Üks viiejalane on küll puukujuline, kuid kitsede poolt täiesti paljaks rootsuks laastatud, õnneks ladvaots siiski haljendab lootustandvalt.
Tundsin, et päeva jugapuude saak jääb selles “kitsesööklas” sedasi pisut nigelaks. Usaldasin üht looklevat seljandikurada ja nii jõudsin kahe tõelise jugapuu juurde. Suurem on tagurpidi vihmavarju kujuline, see tähendab ilma ladvata ja külgoksad kaarduvad üles kuni kümne jala kõrguseni. Puu vana tüvi on millegipärast (loomade koorimise tagajärjel?) ammu surnud, kuid allesjäänud pikiribast kasvatanud ühte serva uue elusa tüveosa. Jugapuu elujõud on lihtsalt hämmastav! Kui Vahemeremaades imetletakse õlipuude lausa lõputut ellu jäämise ja taastumise võimet, siis meil on taoliseks jugapuu. Ta võib koorenarmast kasvatada uue tüve, ta võib elus püsida maad mööda roomavate okstena, mis juurduvad ja uue põõsa kasvatavad.
Mu lemmik selles metsas on aga kohe tolle suurema jugapuu naabruses kasvav jugapuu. Ta on jõulise ladvakasvuga, mõnel paremal aastal lausa 8 tolli visanud. Lugesin okstevahed ära. Ohhoo, kui siin viimati 2000. aasta 29. veebruaril käsin, siis ulatus see jugapuu mulle kõigest puusani. Nüüdseks on ta aga sirgunud uhkelt üle pea, oma 8 jala kõrguseks! Kui vaid otse ta kohal seda suurt kuuske poleks. Jugapuude kaitsealadel peaks niipalju raiet siiski tegema, et liigselt varjavaid kuuski kõrvaldada. Vastasel juhul on selle praegu nululikult uljalt üles pürgiva jugapuu tulevik aimatav: hoolimata varjutaluvusest jääb kõrguskasv otse suure kuusetüve kõrval tiheda võra sees mingil hetkel kängu. Muidu, kui kõik õnneks läheks, kasvaks sellest puust küllap Rattagu metsa kõige uhkem jugapuu.
