Rahvatantsuhoidja Aili Eistrat lahkunud

Londoni Eesti selts teatab oma veebi­väljaandes seltsi auliikme, Hiiumaalt pärit kauaaegse eestlaste rahvatantsu hoidja Aili Eistrati lahkumisest.
Aili Eistrat (Tatter) sündis 31. juulil 1921 Hiiumaal ja suri 10. aprillil 2021 Londonis.
Aili lapsepõlv ja kooliaastad möödusid Emmaste vallas Hiiumaal. Õpingud jätkusid Tallinna Tütarlaste Ärikoolis ja seejärel Tartu Ülikoolis. Aastatel 1934–1944 osales Aili ÜENÜTO (Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühenduse Tallinna Osakond) töös, tantsides tantsuõpetaja Ullo Toomi käe all esindus- ehk musterrühmas. Tallinna Ärikoolis oli Aili kehalise kasvatuse õpetajaks tantsu “Tuljak” autor Anna Raudkats.
Nii puutus Aili kokku kahe, tollel ajal eesti rahvatantsu ajalugu kujundava olulise inimesega. Ullo Toomilt sai noor neiu oskusi rahvatantsu õpetamiseks ja esitamiseks, Anna Raudkatsilt lisandusid mitmekülgsed võimlemis­alased teadmised. Aili õpingud ülikoolis katkestas 1944. aasta septembri suur-põgenemine. Aili tee viis Saksamaa põgenikelaagrisse ning sealt 1947. aastal tööliste projekti “Valged luiged” raames Londonisse. Kui põgenedes arvati, et jõutakse jõuluks koju, siis ajapikku see lootus hääbus.
Londonis organiseeris eestlaste kooskäimisi Londoni Eesti selts (LES). Aili oli aktiivne seltsi liige, alustades rühmas tantsimist, sai temast peagi Londoni Eesti seltsi rahvatantsurühma tantsuõpetaja ning võimlemisrühma juhendaja. Aili Eistrati tantsuõpetaja karjäär on aukartust äratav – 50 aastat (1947–1997) segarühma juhina ning 14 aastat (1966–1980) võimlemisrühma treenerina ja on hindamatu panus väliseestlaste kultuuri­pärandisse.
Aili Tatterist ja Edgar Eistratist sai perekond, kus kasvasid poeg Juhani ja tütar Karin. Mõlemad lapsed tantsisid rahvatantsurühmas ning olid hiljem kaasatud ka rühma juhendamisse.
Aili Eistrat meenutab oma tantsuõpetaja Ullo Toomi sõnu: “Tantsima peab sisemise pingega” ning jätkab, “iga kord kui Londonis, Inglis­maal ja Iirimaal esinesime, pidime selgitama, kes me oleme, kust me tuleme ja miks me tulime. Rahvarõivad, mida kandsime, olid meie endi kätetöö/käsitöö, mis õmmeldud vanadest sobivatest materjalidest, tikandid ja mustrid pluusidel valmisid mälu järgi eesti motiividele mõeldes”.
Esinemisi oli palju, neid saatis alati huvi ja edu – “Rahvatantsurühma sagedased esinemised igal aastal mitmetuhandese rahvahulga ees Royal Albert Hallis ja mujal ühes teiste rahvaste tantsijatega, on Eesti hea nime ning kultuuri tutvustamiseks palju kaasa aidanud.” (Nigul Hindo, 1971).
2017. aastal toimus Aili Eistrati, Londoni Eesti seltsi ja Eesti Suursaatkonna abiga ning Londoni rahvatantsu-ühenduse Estonian Folks algatusel kogumisaktsioon näituse “Eesti rahva riided Londonis” koostamiseks. Koguti seitse rahvariidekomplekti, mida olid rahva­tantsijad rühma algusaastatel Londonis kandnud ning rahvarõivad, mida Aili Eistrat oli Saksamaal põgenikelaagris esinemise jaoks ise valmistanud.
Aili Eistrat oli Londoni Eesti Maja juhatuse liige, Eesti Hääle toimetaja (1993–2008) ja EELK’i (Eesti Evangeelne Luterlik Kirik) esinaine, Londoni Eesti seltsi auliige. Ta on pälvinud kolm teeneteristi.
Aili Eistrat oli üks tegusamaid Eesti kultuuri hoidjaid ja Eestimaa tutvustajad Londonis. Selle aasta suvel oleks Aili tähistanud
100. sünnipäeva. Mälestus Ailist jääb meie südametesse. RIP.
Tiia Aav
LES esinaine