Tapio Vares Liibüa mere äärsed lagedad nõlvad jäid seljataha. Ühtäkki hakkas lisaks õlipuudele avanema sootuks teistsuguseid vaateid – kaunid kaharad heitlehised tammed (peamiselt karvane tamm) üksikpuudena, siin-seal saludeks, puisniiduilmelisteks metsatukkadeks koondudes. Ja früügana kääbuspõõsastele vahelduseks jäi meie teele koduseid kõrrerohuseid aasu. Mõni künkakuppel oli isegi üleni metsa all.
Jõudsime Spilisse. Mingil põhjusel on see väga popp turisminduse koht. Meeleolukas on paik igatahes. Suurte varjuliste plaatanite all purskub kahekümne viiest lõvisuust külluslikult jahedat head vett. Kõik see vesi suundub koske. Edasi, küla serval, voolab ojake juba looduslikus sängis. Siingi on suurte plaatanite kosutavat varju. Puutüved on kasvanud laiutavatesse luuderohuokstesse, leidub ka kreeka pähklipuid ja viigipuid.
Oja kaldail leidsime paar tähelepanuväärivat taime. Esmalt hiidroog (Arundo). Kui tavaliselt küünib ta kõrgus 4–5 meetrini, siis siin, puuokstele nõjatudes olid need sirgunud lausa 8 meetri kõrguseks. Tõeline gigant!
Veel erilisem on aga suur- ehk raitosi (Equisetum telmateia). Tegemist on Euroopa kõige vägevama osjaga. Näiteks oma levila põhjapiiril Kuramaal kasvavat ta kuni viie jala kõrguseks. Kui suureks aga Spilis? Oli veel kevad ja kohevad osjakuused mulle kõige rohkem nabani. Leidus ka osalt rohetavaid lääpas mulluseid varsi. Kreeta soojas kliimas talvitub suur osi osalt haljana!
Osje leidus õige ohtralt. Nende naabruses vohas kitse-
murakapadrik, sirgusid saare tavalisimad sõnajalad, kilp-
jalad ja apelsinipuud. Vinnasime puu otsast mõne apelsini. Need olid väga maitsvad ja magusad. Olnuks justkui eksootika tipp, noppida apelsine suure osja padrikus. Kuid inimene harjub ruttu. Kreetal oli apelsinide järele käe sirutamine peagi sama tavaline tegevus kui noppinuksime koduaias õunu.
Üks siil vudis keset päist päeva oja poole, meist väljagi tegemata. Mis tal viga võis olla? Selgus, et loom oli kohutavas janus. Ojas limpsis ta vett lõpmata kaua. See loom oli meie harilikust siilist mõneti saledam. Tegemist on lõunasiili kohaliku alamliigiga. Taguots oli tal puugipunne (?) täis. Vaeseke.
Võtsime ette teekonna
Spilist ülesmäge. Viit juhatas kaheverstasele rajale, mis viib Pühavaimu kabelini. Rada ajas end ruttu järsakule püsti ja leidsime end üles ukerdamas tõelisel prae-
pannil kuumava päikese lõõsas. Asula jäi aina allapoole ja mus võttis maad pisuke kõrgusekartus. Õnneks jõudsime värvitammede varju. Ja õnneks rada lõpuks rahunes, juhatades meid ühte eriliselt lopsakasse orgu.
See polnudki enam nagu Kreeta, vaid midagi kaukaasialikku või kaugidalikku oli seal. Oru põhjas kasvasid plaatanid ja loorberid, veerudel karvase tamme mets mõnede värvitammede, tärpentinipistaatsiate ja laiuvate küpressidega. Oli ka viirpuu, soomustamm ja siin-seal ronivad kareda smiilaksi igihaljad väädid. Teerada ümbritses põõsas-tuliürdi (Phlomis fruticosa) kuni kuue jala kõrgune tihnik, mis parasjagu täis kollaseid huulõisi. See liik on üks Kreeta maastike silmapaistvamaid lilli, või pigem põõsaid ja niiske pinnasega Spili kandis vohavad tuliürdid eriti vägevaks.
Kuid Kreeta ei saa muidugi läbi ilma õlipuudeta. Need olid siin ammu lõikamata, suureks-kõrgeks kasvanud, meenutades hõbepajusid. Plaataniorust leidsime ka ühe 5 m kõrge ja 5 m laia valges õies stüüraksipõõsa. Kui kahe aasta eest Roodose saarel jäi stüüraks kõikjal sageli ette, siis Kreetal kohtasime teda hiljem veel vaid korra.
Jõudsime kabeli juurde. Ma ei fänna kirikuid, ka kreeka ümarkuplilised ei kutsu mus esile vaimustust, ent väikeste kabelitega on asi teine. Neid tillukesi luikvalgeid majakesi, enamasti tellispunase kivi-
katusega peal, kohtab Kreetal ka kõige eraldatumates kolgastes. Need annavad maastiku-
vaadetele mingi erilise aktsendi. Need pisikesed kabelid meeldisid mulle, ehkki ma pole üldsegi religioosne inimene. Meeldisid väljastpoolt. Sisemus kõigi oma ikoonide ja hämara, kuidagi rõhuva pühalikkusega on teine teema.
Pühavaimu kabel on end sättinud ilusasti laiade tumedate küpresside sekka, taustal raamiks kõrge kalju-
mägi. Kõrval laiutas oksi mitu võimsat karvast tamme ja üks värvitamm oli oma liigi kohta vägagi jurakaks paisunud: kõrgust nii 15 m kanti, tüve rinnasümbermõõt 3,2 m
(mõõtsime mõõdulindiga ära). Kahjuks on puu seest õõnes.
Jäime telkima kabeli naabrusse. Kõrval kollaseõielised tuliürdiniidud, sekka piima-
lilli, meridriimia leherosette ja kohati võimatult paksult ohakaid. Nojah, ohakaid lambad ju ei söö. Ühe karvase tamme all kollendas parukliiliaküünlaid, õitses tooneliiliaid ja sinas kohalik kobarhüatsint (Muscari comosum).
Ostetud raamatut laagri-
platsil lapates avastasin, et Kreeta endeemse Tulipa doerfleri kõige isendirohkem kasvuala asub just siin lähedal, kõrge kaljumäe otsas. Väga oleks tahtnud näha tuli-
punerdavat tulpe täis mägi-
aasa, ent selle alpinismiretke jätsime siiski ära.
