Teel Valgetes Karpaatides asuvale Aedpihlamaale jäi meile ette Stražnice linn.
Määrimaa, Tšehhi ja kogu Kesk-Euroopa mõistes pole ta midagi ülierilist. Ent Eestist tulnule, kus sageli vähenegi ajalugu on linnades viimases sõjas purustatud ja hiljem karpmajadega üle kuhjatud, on sealse kandi linnad, iga viimanegi küla, kui paras muinasjutt. Lihtsalt ongi nii, et kõik kivimajakesed on ketina tänava äärtes rivis, peal maherusked telliskatused. Ja isegi uued kõrged majad on saanud vanamoodsa kivikatuse, sulandudes üldpilti. Meil pole mitte ühtegi sellist terviklikult säilinud väikelinna. Muide, Lätis juba vähemalt üks on: Kuldiga.
Ma ei hakka Stražnice ajalool peatuma. Tegelikult kablutasime linnast kiiresti läbi. Pilk tabas kirikute barokseid torne, kaunistustega fassaade, lamedate tellistahvlitega kaetud katuseid. Linna lääne- ja idaotsas leiduvad lisaks õige omamoodi ehitismälestised. Need on 16. sajandist pärinevad väravad. Kahel pool teed paarina ümarad tellistest “Paksud Margareetad”. Väidetavalt türklaste ohu tõttu ehitatud. Kas oli muiste seega kogu linn müüriga ümbritsetud? Arvata võib.
Vaatamisväärne on ka Batuvi kanal ja sisemaa kohta pisut üllatavalt mõjuv sadam.
