Tapio Vares Ka Pefki on absoluutne turismiasula, ainult et teistmoodi. Siin valdavad eramud ja neis asuvad pisikesed majutusasutused. Kõikjal inglisekeelsed sildid ja stendid. Ja kõikjal supermarketid, meie mõistes väiksemat sorti poed. Paljud olid kinni, sest suvehooaeg polnud aprilli teisel poolel veel alanud.
Ometi meeldis Pefki mulle päris hästi. See asula oli siiski säilitanud inimlikud mõõtmed. Ehkki kahju oli vaadata majade vahele jäänud riismeid endisest kultuurmaast: liivanõmmed veinipuude ja viigipuudega. Üle pea sirutusid kollased õitsvad feerula-putked.
Pefki liivalahekäärud avanevad lõunasse. Tegin elu esimese ujumise Vahemeres ära. Soolane vesi kandis paremini kui meie magemeres.
Rannas pakkus varju vägev lai punane kadakas. Väliselt nagu meie harilik kadakas, kuid hõbejad okkad on palju pikemad. Rannaastangu jalamilt leidsin kaks kapparioksakest. Roodosel kasvab kolme liiki kappareid. Kui neid saarel kuskil leiduma peaks, siis just neil Pefki lagedatel nõlvadel. Kuid ei, see kappar jäi meie ainsaks leiuks üldse.
Pefki kandis on enamasti lagedad kõrbelised kaljumäed, õnneks asula servas kohtab siiski ka männimetsa. Mu eriliseks lemmikuks sai aga Pefki alvar.
Juba eemalt paistis pankrandadega ääristatud lame poolsaar väga kutsuvana. Ehkki suurem osa poolsaarest on kiviaial turritava traattaraga eraldatud (küllap kariloomade pärast), käivad kohalikud seal siiski kalal ja muidu aega veetmas. See alvar on asulale nii pargi kui üldse meeldiva looduse eest.
Igatahes jah, loopealsed ei ole üldsegi mitte ainult Rootsi, Eesti, Ingerimaa ja Lõuna-Kanada ainuomand. Mis on loopealne? See on karjatatav paetasandik, eriti silmapaistev, kui asub otse pankrannal. Pefkil just täpipealt nõnda ongi. Meri murrutab kümmekonna meetri kõrgust astangut. Alumine osa koosneb pehmest savist, mis alatasa järele annab, nõnda et ülalt varisevad alla kuni kahemeetrised paksud urbsed paeplokid.
Lähedal kerkivate mägedega võrreldes on paepealse kontrast võimas: täiesti lame tasandik. Ala on tugevalt karjatatud – üks loll muul hakkas meid isegi jälitama. Ja seal paljastub punane pinnas, millest turritab heledaid paekonarusi.
Kuid taimestik on muidugi täielikult erinev meie põhjamaistest loopealsetest. Lageda Vahemere tuuled saavad takistamatult vuhiseda kohale Iisraeli ja Egiptuse poolt, luues omapärase tuultest vormitud maastikupildi. Pea kõik puud-põõsad on loopealsel igihaljad.
Eriti tuultest maadjaks litsutud on mastikspistaatsiad, suisa nagu latakad pannakoogid, tervete suurte vaipadena. Kas äkki pügavad neid lisaks ka kariloomad? Õlipuud on lääpas, tihedad pall-luuad, paraku pooleldi kuivanud. Leidub mõni punane kadakas ja üks kreeta männi salu.
Madalamatest kääbuspõõsastest jagub ogalisi liblikõielisi, tüümiani(?). Tükati valitseb loopealsel okaskroon (Sarcopoterium spinosum), hõbetas käokuldi, lillatas käpalisi, Poolsaare rohusemas osas turritas niidutäis tooneliilia varsi. Siin olid nad juba õitsenud, kuid paari nädala eest avanes kindlasti uhke vaatepilt.
Uitasin seal lummatult ringi. Ise tõdedes, et selline mereäärne pangapealne alvar on üks mu lemmikumaid maastikutüüpe. Kõik oli siin pealtnäha nagu Saare- või Ojamaal, kuid mitte 60. põhjalaiuse lähedal, vaid 36. põhjalaiuskraadil, Vahemeres, Roodose kagurannikul. Sestap see iselaadne alvaritaimestik. Mõelda: mastikspistaatsia-okaskrooni-õlipuu loopealne! Nüüd olen siis ära näinud lisaks Eesti, Hiiu-, Saare- ja Ojamaa alvaritele ka loopealse Pefki moodi. Kusjuures see oli vist nähtuist kõige ilusam, trumbates üle isegi Ojamaa kaunid kaljuniidud.
Küllap on taolisi ehedaid loopealseid mujalgi Vahemere ääres. Näiteks Istria poolsaar Aadria meres võiks olla üks sobiv kant. Aga kas Roodosel on peale Pefki veel mõni taoline?
