Päevad Käina kiriku varemetes

Juba juunikuu lõpupoole olid Käina kiriku varemete väravad külastajaile avatud. Kuna ilmad olid juba soojad ja ilusad, lubasin kogudusele olla suvel mõned päevad valves kiriku varemetes nn avatud väravate päevadel.  Selleks, et külastajad saaksid varemete sisemust näha.
Oli küll hirm koroona pärast, aga püüdsin olla ettevaatlik ja ümberringi oli ju värske õhk ja ruumi palju.
Turiste, inimeste gruppe ja üksikuid uitajaid käis väga palju. Tegin ka kokkuvõtteid igast päevast; mitu inimest käis ja kui kaugelt, mis paikadest tuldi.
Nagu infopunkt!
Algul olin valves kuus-seitse tundi päevas, aga iga valves­oldud päevaga päev aina pikenes, vahel olin kohal õhtul kella üheksani. Tihti oli ka külastajaid, kes otsisid kauplust, süüa või juua. Uus kauplus oli just avatud ja keskusest väljas – olin nagu infopunkt. Juua said soovijad allikavett, mida pakkusime kirikuvaremetes, samuti juhatust, kus asub uus kauplus.
Nii toredalt ja rõõmsalt möödusid need päevad. Tänu Tiina ja Enn Veemile sai varemetes kuulata kirikumuusikat, mis tuli arvuti mälu­pulgalt ja kõlas läbi kõlari. Külastajad said rahulikult istuda ja muusikat kuulata, mida paljud minu üllatuseks ka tegid. Isegi ühel perel kaasas olnud suur koer nautis seda muusikat rahulikult lamades.
Varemetes oli võimalus tutvuda kiriku ajalooga, mis oli kirjas stendidel ja lausa kolmes keeles, eesti, inglise ja vene keeles. Vaatamiseks ka mõned vanad fotod.
Kirikuvaremetes toimus ka kontsert – muusikuteks ungarlased, kelle etteaste oli väga energiline ja särtsakas.
Ka said külastajad maitsta üht-teist looduse varaaidast ja mõistatada, mis see on. Lastele oli maitse võõras, aga vanemad arvasid enamasti ära. Üks meesterahvas tuligi tagasi, paludes veel, olla väga värskendav – muidugi oli see metsik küüslauk ehk karulauk.
Vaadata ja kaasa viia sai ideid, kuidas kasutada vanu postkaarte, tehes neist kogumikke. Olen eri sorti lilledega, küünaldega, ikebanadega, lastelugudest tuttavate tegelastega postkaartidest teinud juba üle 20 kogumiku. Kolm poissi soovisid kogumikke lausa ära osta, aga ma ei müü neid. Soovitasin poistel ise selliseid teha, aga nad muutusid nii kurvaks, öeldes: “enam pole nii ilusaid, ainult kribulad”. Ja muidugi enamik neist ainult telefonis ja arvutis.
Oli ka võimalus soetada soojad sokid või kindad, uus riidest kott või lihtsalt annetada kiriku heaks ning süüdata küünal väikese risti juures. Paljud kahjuks annetada ei saanud, kuna neil polnud sularaha kaasas. Samas oli võimalus võtta kaasa kiriku kontonumber ja teha ülekanne. Tänapäeval on ju annetusvõimalusi palju.
Mina soovitan kirikuid külastades alati annetada, sest kõik kirikud vajavad toetajaid. Vabandage mu mõtet, aga ega ühe- ja kahesendistega eriti midagi ei ehita…
Suve jooksul oli mul väga toredaid kohtumisi, vestlusi, elamusi ja lausa üllatusi. Paar üllatust ei unune vist eales.
Palju toredaid kohtumisi
Tuli eakam abielupaar, kellega vesteldes selgus, et nad tulevad Iisraelist. Nad on elanud seal juba 30 aastat. Hiiumaal külastasid nad oma sugulasi Kleemus ja ööbisid hotellis Liilia. Teine suur üllatus: Hiiumaa naine nelja lapsega, väikene poiss isa süles ja tulid Argentiinast!!! Imestasid villaste sokkide üle – neil ju nii soe seal ning pole vaja selliseid asju.
Suurematel gruppidel olid kaasas giidid. Palju inimesi käis Tartust, Viljandist, Võrust, Läänemaalt, Tallinnast, Pärnust, Venemaalt, Saaremaalt, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja väga paljud olid lihtsalt Hiiumaal suvitajaid. Saksamaalt tulijatest üks hakkas minuga selges eesti keeles rääkima. Tema oli ühe Käina kirikuõpetaja järeltulija. Külas käisid ka Jausa Juhan Juurmanni järel­tulijad, kelle vanavanaisa haud on kiriku sissekäigu juures laia valge ristiga.
3. ja 4. juulil oli kiriku­varemetes kaks teatrietendust enam kui saja külastajaga. Väga südantsoojendav ja meeldejääv oli pereansambli kontsert, kus kaheksa last koos ema-isaga laulsid ja mängisid pille. Seda kõike selges eesti keeles, olles aga ise sakslased.
Tore kohtumine oli ka Vändra kirikukooriga, õhtu TaiZe palvusega ning taaskohtumine meie endise kiriku­õpetaja Enn Auksmanni perega. Tema jutustas elust Kalifornias, USAs kus ta praegu teenib Eesti kogudusi.
Usun, et ka külastajatel oli tore vestelda, lugeda ja tutvuda kiriku ajalooga, teha fotosid, jäädvustades sajandeid tagasi ehitatud kirikut, annetada ja süüdata küünal, kuulata kirikumuusikat ja leida iseennast. Palju oli neid, kes olid Hiiumaal ja kiriku varemetes lausa esimest korda. Aitäh kõigile külastajatele, kes leidsid üles Käina kiriku varemed ja sisustasid neid toredaid suvepäevi.
Kokkuvõtteks
Kirikuvaremete väravad olid minu poolt avatud 27 päeval ja külastajaid käis varemetes 1508 inimest. Paljud ei tulnud varemetesse sisse ega suhelnud ja lahkusid kiiresti – sellest oli veidi kahju.
Kirjutan siia ka paigad, kust kirikuvaremete külastajad tänavu juunist-augustini saabusid: Käina, Ambla, Pärnu, Inglismaa, Haapsalu, Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Paide, Muhu, Soome, Tallinn, USA, Venemaa, Vändra, Saaremaa, Viljandi, Tartu, Austraalia, Rakvere, Jõgeva, Järvamaa, Võru, Rapla, Saksamaa, Türi, Läti, Põltsa­maa, Häädemeeste, Harjumaa, Helsingi, Tapa, Saue, Märjamaa, Sigulda, Šveits, Taebla, Rae vald, Kiili, Väike-Maarja, Tsehhi, Äksi, Elva, Stockholm, Iisrael, Holland, Argentiina.
Kuna suve lõpupoole jõudsid Käina teetööd ka kirikuvaremete ligidusse, polnud enam võimalik kiriku juurde pääseda. Nii see sel korral lõppes ja kätte jõudis sügis.
Juba aga on kuulda, et päka­pikud avavad kiriku­varemete väravad ka jõulude ajal, et ehtida sealgi üks jõulupuu ja siis juba koos
Sinuga. Nii et jälgige teateid!!!
VIRVE MAIVEL