Õunakul polnud ma käinud juba kaks ja pool aastat. Võib-olla arvasin, et head asja ei tohi liiga palju saada? Või teisalt oli tunne, et ah, eks ju käidud seal küll, mida ikka nii tihti voorida?
Igatahes oli sel novembrihommiku valgenemises esilekerkiv Õunaku maastik taaskord peagu vaat et uue leidmine. Ikka vana tuttavat teed pidi bussipeatusest, mööda kortermajast ja uhkest laiast pärnapuust, siis ümber juurviljahoidla ja…
Tjah, vaata nüüd seda künkalt avanevat panoraami! Lõuna-Eesti mõistes kah küngas või asi, aga Hiiumaal on taolisigi vaateid liiga vähe. Ja siis seal lubjaklibusel seljandikul turritav madal raagus laialehine mets. Väliselt just selline, nagu Lõuna-Euroopas nii tavaline, ehkki igihaljast elementi napib. Mõelda, kui Kesk-Hiiumaal leviks liivaseljandike asemel madalad lubjakivised voored! Siis näeks maastik praeguse taiga asemel meie subatlantilisele kliimale kohasemalt liigirikkam ja lehtpuisem välja. Üks väike näide selle tõestuseks on Kiviselja saar okasmetsade keskel, mis on kui pisike kild Abrukat. Kahjuks on sinna pääs paras ettevõtmine ja ma pole Kiviseljale ligi kümme aastat jõudnud.
Õnneks on Õunakule jõudmine imelihtne. Hiiumaa mõistes täiesti teise maailma. Kahara männi, kadakate, kontpuude ja kukerpuude tihniku kõrvalt algab sarapik. Too on mu lemmikumaid metsakooslusi: sarapuuvõlvistik, üksikuid mände ja tammesid, sekka ka suuri saarepuid. Kuid ei saa siingi läbi põhjamaiste kaskedeta.
Omaette tore paik on künnapuusarapik veidi tagapool. Siingi hiilgavad rändrahnud ja -kivid paksus smaragdrohelises samblavaibas. Samblad on roninud ka künnapuude tüvedele, tammeokstele, samuti pihlatüvedele, isegi sarapuudele. Samblarohkus meenutab õige pisut suisa Šotimaa vihmametsasarapikke.
Tore taasleid on tammetüve ümber liaanina väänduv ja lausa sisse sooniv pihlatüvi.
Sarapikune metsaalune on üllatavalt võsavaba. Vaid kuslapuid jääb ette. Türnpuud aga sirutuvad lausa puudena üles kõrgele. Nende kestendavad mustavad peened tüved torkavad üldises raagjas galeriis teravalt silma. Pruunlehises metsaaluses pakub lisaks samblarahnudele meeldivat rohelust sinilillelehtede katkendlik muster.
Ühe päris uue avastuse teen enda jaoks selles metsas ka. Nimelt too rändrahn, mida katab eriliselt karusnahkne samblakasukas ja millel haljendavad epifüütidena haisva kurereha pitsilised lehed. Tuleb välja, et see pole niisama rahn, vaid hoopis lubjakivikamakas! Seetõttu siis ka need iselaadsed pealistaimed. Hiljem kodus üritasin seda huvitavat samblaliiki määrata, kuid kahjuks jõudsin iga kord ise tulemusele. Mis parata, põneva samblamaailma liigirikkuses on üliraske orienteeruda. Mõned laialt levinud liigid võid ju selgeks saada, kuid vähem esinevad on juba kõvem pähkel.
Õunaku keskosa on kadastike päralt. Pruunrohune nõlv tumendavate kadakamütakatega meenutab taaskord vahemerelisi maastikke. Huvitaval kombel on Õunaku kadastik väga lopsakas ja elujõuline, vastuoksa näiteks Ristivälja kadastikule, kus paljud põõsad on pea surnuks kuivanud. Seega pole süü ainult karmide talvede päiksekõrvetuses, on ka muid põhjuseid?
Kadastikunõlva ehib kaks silmapaistvat rändrahnu. Edasi aga kerkis ilmutusena ette vist lausa üleni voolu all kõrge traattara. Kas selle taga hoitakse elevante? Rohtunud teel oli siiski väravakoht, ent jalakäijaile pole see küll mõeldud. Üritasin tõkkevedru ära võtta, see särises ja pritsis veetilkades sädemeid nõnda, et igasugune edasitrügimise tahtmine üle läks. Paraja jõupingutusega tirisin ei-tea-kui-kõrge pinge all oleva vedru tagasi konksu otsa. Nõnda siis on Õunaku lõunaots tavaliste jalutajate eest kõrge elektritaraga eraldatud. Kas kogu lõunaosa? Ega seal teab mis palju uut küll lisaks eelnevale vaadata ole, omapärane on ehk kivi-imarate leviala. Aga jah, kas peab ikka see karjatamine nii jube elektrifitseeritud olema? Vanasti said kõik suured karjad okastraadi abil koos hoitud ja polnud häda midagi. “Loll tänapäev!” põrutasin sellele va vastikule koonduslaagritarale ja keerasin otsa ringi.
Õnneks on Õunaku tamme- ja künnapuusarapikumets veel kõigile avatud. Elektripingevabana ja toreda näitena Hiiumaa looduse pühapäevasemast palgest.
