Kunstnik Enn Johannes on terase silmavaate, reipa olemise ja valju jutuga ning loomingulises kõrgvormis vanahärra, kellele tema aastaid küll ei pakuks.
Ta on sündinud 2. märtsil 1936. aastal – seega tähistas äsja oma 78. sünnipäeva. Autorist ja tema elust rääkisime metallikunstnikuks õppinud mehe MAALIDE näitusel “NON+ULTRA”, mida autor humoorikalt nimetab retsentsentseks retrospektiivnäituseks.
Pere keskmine
Oma valju jutu kohta ütleb Enn Johannes muiates, et ega üheteistlapselises peres end teisiti kuuldavaks teha saanukski. Oli ju Enn oma ema Gerda-Eliisabethi ja isa Peetri kuues laps. Kokku sündis perre viis tütart ja kuus poega. Pilt, kus tema on oreliviledena kõrvuti seisvate laste reas veel kõige lühem, on näha ka äsjaavatud ülevaatenäitusel Kärdla kultuurikeskuses.
Vastuseks küsimusele pildi kohta, kus nad kõik üheteistkümnekesi koos oleksid, räägib Enn Johannes loo, kuidas nõukogude okupatsiooni ajal tehti nende perest propagandafilm, kui hästi elab nõukogude kangelasema. “See oli pseudofilm, kuna meie korteris filmi ei saadud tehtud, prožektorid ja kaamerad ei mahtunud ära, siis läksime meie maja vastas asuvasse parteimajja, kus olid seitsmetoalised korterid ja seal tuli väga ilus film – maalid seinal, suured ovaalsed peeglid, küünlalühtrid – niuke oli selleaegne filmitegelikkus,” naerab maestro.
Tõsinedes ütleb ta, et ega nendegi Tallinna korter väike polnud, ikkagi 100 ruutmeetrit, aga nii uhke see muidugi välja ei näinud. Seintelt oli krohv maha kukkunud ja toad olid remontimata – oli ju äsja Tallinnast sõda üle käinud. “Meie kõrvalmajad Lembitu tänaval said ju pihta ja ainult kolm maja jäi terveks,” räägib Enn Johannes.
Küüditatud Hiiumaale
Hiiumaa püsielanik on Enn Johannes 2003. aastast. Aga miks just Hiiumaale? Aga sellepärast, et ta oli 1986. aastal ostnud saarele suvila, mida just sel eluperioodil läks väga vaja. “Tallinnas oli valida, kas jääda paadialuseks või tulla siia, oma suvilasse. Ma olin sundüürnik! Kujutage ette – sundüürnik sajakahel ruutmeetril, milline üür oli mul! Ma ei oleks seal mingil juhul ära elanud,” kinnitab ta.
Kunstikriitik Juta Kivimägi on öelnud, et juba elatanud, ent loomingulises kõrgvormis kunstniku sunnitud lahkumine Eesti kunstimetropolist ja kunstiakadeemia õppejõu kohalt Hiiumaale oli kaotus ka kunstitudengite jaoks: “Enn Johannese tegus ja elurõõmus isiksus on olnud toeks ja eeskujuks paljudele Kunstiakadeemia tudengitele. Tema nüüdseks seadusjärgsele omanikule tagasi läinud korter kesklinnas oli sõbralik koht, kus paljud tundsid end oodatud külalistena.”
Koondage ära!
Oma lahkumist kunstiinstituudi vanemõpetaja kohalt Johannes natuke kahetseb. Poole koha palk oli koleväike, 50 rubla ja kui ta endale täiskohta küsis, ei saanud kateedrijuhataja Arseni Möder seda talle rektor Vareselt välja kaubeldud – raha olevat vähe. Johannes torkas, et kui raha vähe, no koondage siis mind ära. Ja koondatigi! “Oli mul vaja nii öelda – instituudis oli ju tegelikult väga tore, suhtlesid noortega – see annab elule soola juurde, aga ma vihastasin Arseni peale, et ta nii pehmeke oli,” selgitab kunstnik.
Pärast seda töötas ta vabakutselise kunstnikuna. Kõige raskem aeg oli siis, kui Eesti riik tuli. Ta võttis küll aktiivselt osa kõikidest konkurssidest ja on neid ka võitnud, aga see ei andnud eriti ei elatist ega pensioniks nii vajalikku tööstaaži.
Enn Johannes õppis kunstiinstituudis, praeguses -akadeemias metallikunsti. Õppima asus ta hilja, alles 28aastasena ja lõpetas kooli 1969. aastal cum laude. Leiba teenis ta medalikunstiga. Näiteks Kristjan Raua medal, mis käib koos samanimelise kunstipreemiaga, on Enn Johannese looming. Nüüd teeb neid Ennu õepoeg, sest vanameister metallivaluga enam ei tegele. Konrad Mäe medalit tuleb veel tal endal teha. Need on medalid, millega Eestis austatakse kunsti tipptegijaid.
Aga Enn Johannes on näiteks ka Riigikogu märgi autor. Eelmisel aastal lasti see suure skandaaliga, nagu autor ütleb, peaaegu samasuguseks logoks ümber kujundada. “Võeti minu märk ja muudeti värvid ära,” ütleb ta.
Tilgutab pildid valmis
Kärdla kultuurikeskuses aprillikuu jooksul avatud näitusel olevate iseäralike akrüülmaalide juures pole autor pintslit kasutanud – need valmivad tilgutamistehnikas. “See, mis sinna peale läheb, see jääb, ümber teha ei saa,” selgitab autor. Õige natuke aitab ta vahel kaasa värvi voolamisele. “Sa pead endas nii veendunud olema, et kui sa selle kriipsu teed, siis see jääb,” ütleb Enn Johannes ja kirjeldab seisundit, milles ta oma teoseid loob. “Sel ajal, kui ma pildiga töötan, ma ei kuule ega näe midagi enda ümber.”
Ainsad kujundid, mida tema maalidel näha, on kuu ja Fudži mägi, kõik muu on värvide mäng. Miks just need kujundid, saab lugeda näitust tutvustavalt stendilt.
Enda promootoriteks, kes teda maalis ja kunstis edasiliikumise teel hoiavad, nimetab Enn Johannes näituse kuraatorit Ott Lambingut ja omakandimeest Tõnu Otsasoni.
Ott Lambing märkis, et juhuste kokkulangemise tahtel oli Enn Johannes samas majas esimest korda märtsis 1986, seega 28 aastat nooremana. Tookord oli ta Hiiumaa kunstnike tarbegraafika näituse avamisel Eesti kunstnike liidu esindaja ja palutud näitusetöid arvustama. Lambingul on veel selle näituse bukletki alles.
Déjà vu
Enn Johannes meenutas, et näitusel esines ka üks tema õpilasi kunstiakadeemiast, Kiievist pärit ukrainlane Viktor Šolomii, akadeemikute poeg, kes millegipärast laskis end suunata Hiiumaale: “Ütlesime talle, et Šolomii, sa oskad halvasti eesti keelt, aga veel halvemini oskad sa hiiu keelt – miks sa sinna küll lähed?”
Lambing lisas, et Šolomii oli Hiiumaal kuus aastat ja esines siinsetel näitustel oma sepistega. Tema teada tuli Šolomii peale kunstiakadeemia lõpetamist Hiiumaale, kuna Emmaste kolhoosi suveniiritsehh andis talle töö ja korteri. Johannes arvas, et küllap oleks akadeemikute poeg korteri saanud ka Kiievis. Seega jäi lahtiseks, mis Johannese õpilast Hiiumaale tõmbas. Igal juhul küsis Johannes samal korral teda võõrustanud rajooni kultuuriosakonna juhatajalt Ants Vahtraselt, kas saarel on ehk mõni talumaja müügis. Vahtras olevat vastanud, et talumaju me ei müü, aga me teeme erandeid. Järgmisel korral kui Enn Johannes Hiiumaale tuli, oli tal viis aadressi müügisolevate talukohtadega ja ta soetas siin endale suvekodu, mis nüüd ongi tema koduks.
“Mul on hea meel, et Hiiumaal on kunstnik, kes tegeleb maalikunsti ühe kõige äärepidisema viisiga ehk kontseptuaalse kunstiga,” ütles Lambing, kes meie väikse saare kunstielu vedanud 30 aastat.
Ja kuigi näituse nimi ütleb, et käes on tipphetk ja ei enam edasi, on kunstnikul juba järgmine näitus kavas: “Tulge seda vaatama, augustis avan!” ütleb ta poisilikul õhinal.
Näitus “Must-Valge” viitab Andrei Tarkovski mustvalgele filmile “Andrei Rubljov” ja lubaduse kohaselt lõpeb värviliste kaadritega kunstniku imeilusatest ikoonidest.
