22 aastat Kärdla koolis muusikat õpetanud Timo Lige (45) lahkub koos abikaasa Monika ja poeg Johannesega Kanadasse, et minna juhtima Eesti baptistikogudust Torontos.
Küsisime miks ja kuidas selline elumuutus teoks sai ja kui kauaks Liged Kanadasse jäävad.
Miks jätate siin, Hiiumaal kõik pooleli ja lähete Torontosse?
Timo Lige: Torontosse minemise eellugu ulatub üheteistkümne aasta taha, kui meid kutsuti pereansambliga Toronto Eesti baptistikoguduse 60 aasta juubelile laulma. Kümme aastat hiljem ehk eelmisel aastal kutsuti meid koos abikaasaga koguduse 70 aasta juubelile jutlustama ja laulma. Sealne pastor Jüri Puusaag oli otsustanud pärast 30 aastat teenimist pensionile jääda. Juba seal olles hakkasid kõlama väikesed vihjed, et ega me ometi ei tahaks Kanadasse tulla. Need otsekui naljaga pooleks mainitud mõtted tundusid meie jaoks liiga ebareaalsed ja liigitusid ilusate viisakus-
avalduste hulka. Eelmise aasta sügisel saatis aga Toronto koguduse juhatus meile ametliku kutse asuda selle aasta sügisest koguduse pastoriks. Selgi hetkel oli meie jaoks kutse näol tegu pigem meeldiva tunnustuse kui reaalse võimalusega. Otsustasime abikaasaga, et tahame sellele kutsele vähemalt mingi võimaluse anda ja hakkasime arutama, mis teeb meie mineku võimatuks. Avastasime peagi, et paljud võimatused said võimalikkusteks ja nii saatsime enne jõule kogudusele vastuse, et oleme nõus tulema aastaks Torontosse.
Millised tundusid olevat kõige suuremad takistused?
Palju tegemisi on olnud vaja ära lõpetada või pausile panna. Palju lahtisi otsi kokku siduda. Samas nägime kõiges omamoodi Jumala juhtimist. Abikaasa Monikal on ehk rohkem asju, mis jäävad pooleli – magistriõpe usuteaduse instituudis, võimalik praktiline töö hingehoidjana, õpetajatöö kõrgemas usuteaduslikus seminaris, töö valla sotsiaalkeskuses tugiteenuste juhina… Minu jaoks olid mitmed asjad jõudnud oma loomuliku lõpu või pigem uue arenguni. Viis aastat tagasi asutatud Hiiumaa kristliku misjonikoguduse pastori rolli võtab üle Herkis Roosimaa, 2. augustil on tema pidulik ametisseõnnistamise teenistus. Kooliõpetaja tööd olen teinud üle 20 aasta ja olen juba aastaid tundnud, et motivatsiooni- ja loovusekõver on pigem languses kui tõusus. Olin lubanud klassijuhatajana mõni aasta tagasi oma õpilastele, et olen nendega põhikooli lõpuni ja nii lõpetasimegi koos juunikuus pidulikult Kärdla kultuurikeskuses. Kui hästi läheb, siis lõppevad augustis minu õpingud Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Kõik eeldused millegi uue sündimiseks on otsekui olemas ja vajadus väikeseks tuulutuseks ja omamoodi hingetõmbeks tundus hädavajalik. Kuigi ega me ei lähe ka Torontosse puhkama, vaid teenima sealset eestlaste kogukonda.
Olete oma õpilaste seas populaarne, kas teil kahju pole lahkuda?
Loomulikult on. Ma armastan oma õpetajatööd just laste pärast. Ja see on olnud päris raske, kui on kirjutatud e-kirju või kooli koridoris ja tänaval vastu tulles öeldud, et neil on nii kahju, et ma ära lähen. Mul on ka kahju. Siiralt. Aga vahel on vaja mingeid muudatusi teha oma elus. Kasvõi selleks, et mõista, kui eriline ja kallihinnaline see on, millest me mõneks ajaks eemaldume. Ja üks, kelleks ma kindlasti ei taha kunagi saada, on lapsi mittearmastav õpetaja. See elumuutus on osaliselt kindlasti ka selle ennetamiseks.
Kas see tähendab, et te ei plaani Kanadasse jääda?
Ei plaani. Puhtpraktiliselt on see keeruline. Meil on abikaasaga mõlemal küllalt eakad vanemad, kes vajavad toetust, poeg Johannes tahab põhikooli lõpetada kindlasti Eestis, mis tähendab, et me peame järgmisel aastal olema Eestis tagasi. Mida see kõik täpselt tähendab ja kuidas välja nägema saab, seda ei tea me keegi veel.
Mida Torontos peale pastoritöö teete, kas rakendate ka oma kooliõpetaja oskusi?
Tööna on pastoritöö ainuke väljund. See on mille pärast me läheme ja karmid seadused ei lubakski mul mingil muul alal töötada. Aga pastoritöö on väga laia ampluaaga. See sisaldab hinge-
hoidlikku tööd, suhtlemist, uute kontaktide loomist, kohalikus kultuurielus osalemist… Püüan vaikselt jätkata ka meediatööga, muusika loomise, videote ja raadiosaadete tootmisega. Ehk on võimalus jäädvustada sealsete inimeste lugusid. Aga see kõik liigitub pigem hobi kategooriasse. Püüame abikaasaga kaasa aidata ka sealses eesti hooldekodus “Ehatare”. Ma ei oska veel öelda, kas ja kui palju toimib sealne eesti kool, aga kui saan seal kaasa aidata, siis teen sedagi loomulikult hea meelega.
Kas on mõeldav ka vastupidine variant – kutsuda kolleege Torontost Eestisse?
Enam tõenäoliselt mitte. Välis-Eesti kogukond on oma loomulikku teed pidi muutumas aina enam kohaliku riigi ja rahva nägu. Väliseestlased on olnud äärmiselt tublid ja patriootlikud oma eestluse säilitamisel. Sageli palju põhimõttekindlamad kui meie siin Kodu-Eestis. Eesti keelt kõnelev kogukond on loomulikus vähenemises. Toronto Eesti baptistikogudus on viimane toimiv Välis-Eesti baptisti kogudus. 300liikmeline elujõuline kogudus on kuivanud väikeseks perekonnaks ja eks see, et kohapealseid töötegijaid ei ole, ongi põhjus miks Eesti poole vaadatakse. Omamoodi Jumala käsi tundub olevat aga selles, et üheksakümnendate lõpus tuli just Toronto koguduse kunagine abipastor Harry Eller Hiiumaale, et teha jumalariigi tööd. Tema alustas vaimulike koosolekutega Kärdla koolimajas, millest on välja kasvanud praegune misjonikogudus, mille pastorina olen teeninud. Nii, et Toronto külvas aastakümneid tagasi ja nüüd jõuab mõnes mõttes vili taas nendeni. Torontost on pärit ka minu sugulane Kenneth Kaasik, kes rajas samuti üheksakümnendatel Paidesse Järvamaa kristliku keskuse, kus on abipastorina teenimas minu õde Reelika. Nii, et pastorite ja töötegijate vahetus Toronto ja Eesti vahel on käinud läbi aegade.
Kuidas praegusel ajal üldse Kanadasse pääseb?
Saan aru, et selleks oli vaja taotleda eriluba Kanada valitsuselt. Luba minu teadmist mööda ka saadi ja loomulikult peame arvestama kahenädalase karantiiniga Torontos. Aga eks me saamegi rääkida kõigest sellest klausliga “kui Jumal lubab”.
Küsis
MIKAEL KELOMEES
