Mõned mõtted koroonaviiruse asjus

Kui millalgi “nullindatel” Hongkongi lennujaama saabusin, olid seal temperatuuri mõõtvad väravad juba üles seatud. Kõik, kes lennukilt koridori mööda tulid, pidid läbi jalutama. Vist üks inimene jälgis kusagil ekraani. Muidu oli kõik rahulik ning toidu­kohtades maitsvaid nuudli­roogi lürpsivad inimesed istusid laudade taga üsna lähestikku.
Nüüd on meil kontrollid sadamas ning nädala alguses, mil vabatahtlikuna Hiiumaa valla poolt sisseseatud kriisi­telefonile vastasin, sain päris hea ülevaate, milliseid muresid viirusepiirangud saare inimestele ja ettevõtetele kaasa toonud – poolitatud pered, kahtluse all ehitused ja kaubatarned; valiku ees need, kes Hiiumaalt mandril tööl või koolis käivad – jääda siia või sinna. Valmis lahendusi ei ole, aga lahendusi püütakse leida. Põhireegel: Hiiumaale ja Hiiumaalt ära tuleb reisida vaid hädavajadusel, et haigus ei leviks.
Selle nädala uudistest üht välja tuues juhiksin tähele­panu teatele, et hiidlasi julgustanud telefonikõnele lisaks helistas president Kaljulaid ka Venemaa presidendile Putinile ja liin ei olnudki kinni. Naabritega tuleb rääkida ja infot vahetada. Kriisiajal eriti. Seda enam, et The Financial Times kirjutas Euroopa välisteenistusele viidates – Venemaa püüab õõnestada ELi liikmesriike seestpoolt, korraldades neis koroonaviirusega seonduva kohta väärteabe­kampaaniat.
Märtsi alguses, mõni päev enne seda, kui Saaremaale saabus Itaalia võrkpallimeeskond, sõitsid sõbrad Boliiviasse. Info liigub seal viitega, internetti pole kõikjal. Kuidas ja millal nemad koju tagasi saavad, on praegu täiesti ebaselge.
Kaos Saksamaa-Poola piiril sunnib nõudlikkusele. Käes on hetk, mil Euroopa Liit peab näitama, mida ta tegelikult väärt ja kuidas hakkama saab.
Hendrik Visnapuult laenates: “See aasta tuleb kevad teisiti…”. Kuid küllap ikka ka “…päikest, meeletumalt päikest!”, mis respiratoorsetele viirustele pigem ei meeldi. Tarneahelate muutumiseks tuleb siiski valmis olla, ettevõtjatel lisakulusid, kahjusid ja saamata tulu kokku arvata ning ettevõtluse leevendus­meetmeid kavandavale valitsusele edastada. Päev-päevalt.
Jääme lootma, et eriolukord möödub ja Hiiumaa avaneb hiljemalt paari kuu pärast. Alpidesse või Taisse kaljusid mööda ronima adrenaliinihuvilised vist lähemal ajal ei sõida. Võimalus Tuuletornile ja eriline õnn, et see alles valmimas ning vahe­pealsel vaikuseajal püsi­kulud väikesed. Ka Eiffeli torni vaatamiseks ei ole vaja sõita Pariisi, selline on Hiiumaalgi. Ennustan: siseturism saab hoogu. Kõigile neile, kellele “väike majake mere ääres vana­jumala selja taga” meenus alles siis, kui liikumine juba piiratud, tuleb aga soovitada Hiiumaale püsivalt elama asumist.
Oskar Lutsult sain laenata alguslause selgroo, ent Arno Tali ei saanud kodus õppida, sest tal ei olnud internetti. Kaugtöö­korraldusest koduseinte vahel ja distantsõppest koolides jätsin teadlikult rääkimata, sest siis saanuks lugu kaks korda pikem.
Hiina hieroglüüf “kriis” koosnevat kahest märgist – “oht” ja “võimalus”. Kuna olukord muutub kiiresti, siis on oluline märkida, et jutt on “lukku pandud” nende teadmistega, mis mul olid 18. märtsi hilisõhtul.

Peep Lillemägi