Mina hakkan rikkaks ehk ühe suve kogemus

Usin hiidlane Mart Remmel­koor teenis ühe suvega USAs raamatuid müües rohkem kui keskmine eestlane aastaga, veel rohkem väärt oli kogemus.
Kui sõpradega keskkooli ajal arutatud sai, et kelleks keegi saada tahab ja mida tulevikult ootab, siis mul oli alati vastus valmis – mina hakkan rikkaks. Paraku küll sellist ametit olemas pole ja tol ajal ei olnud mul veel ka väga suurt aimu, kuidas ma peaksin selle unistuse täide viima.
Usun, et ma pole kaugeltki ainus, kes keskkooli lõpus järsku avastas, et mul polegi tegelikult mingit plaani, kuid sellele vaatamata peab nüüd justkui äkitselt suureks kasvama. Näiteks Tallinna omapäi elama kolima ja kooli minema. Mul polnud aga aimugi, mida edasi õppida. Tegin sisseastumiskatse umbes viiele erinevale erialale ja valiku tegin selle järgi, kuhu sisse sain. Nagu võite ennustada, ei viinud selline taktika kaugele ja üsna pea lõppes minu jaoks see koolitee. Sain aru, et see lühike vastus, mis tulevikule vaadates sai kunagi välja käidud, ei olnud sugugi läbi mõeldud.
Praeguseks on keskkooli lõpetamisest möödas enam kui viis aastat ja võin julgelt väita, et ma endiselt ei tea, mida soovin teha või kelleks saada. Ausalt öeldes, ei peagi seda küsimust enam väga tähtsaks. Tunnen, et olen leidmas vastuseid hoopis tähtsamale küsimusele – kuidas soovin oma elu elada.
Selle aasta suvi möödus minu jaoks Ameerikas hariduslikke raamatuid müües. Southwestern on USA päritolu ettevõte, mis oma harudega jõudnud ka Eestisse ja väga edukalt. Tudengid üle maailma käivad suvetööna ukselt-uksele müügitööd tegemas ja eestlased kusjuures on selles väga andekad. Eesti tudengid on South­westernis rekordeid purustanud juba aastaid.
Sellisest kogemusest võib kindlasti oodata enese­kindluse, probleemide lahendamise oskuse, suhtlemis- ja keeleoskuse, mugavustsooni laiendamise ja ettevõtlikkuse arengut. Kõigil, kes püsivad heas graafikus ja on tööle pühendunud, on suur tõe­näosus tulla tagasi ka tunduvalt paksema rahakotiga.
Southwesterni programm on minu jaoks üks paremaid keskkondasid, kus võiks leida vastuseid küsimusele “Kuidas soovin oma elu elada?”. Tegemist on rohkem kui tööandja või töökohaga. See on rohkem nagu elustiil ega piirdu vaid suvise tööga. Ettevõttesiseseid üritusi ja tegevusi on tudengite jaoks aastaringselt. USAsse minemisele eelnev koolitus oli väga põhjalik ning jätkub ka edaspidi. Kuigi tehniliste teadmiste omandamine on olnud väga tähtis ja suveks väga kasulik informatsioon, siis minu jaoks oli kõige mõjuvam just see, kui õpetati oma emotsioonidega toime tulema ja erinevate probleemide puhul käituma. See on paratamatu, et igas tegevuses tekib tõrkeid ja takistusi, aga “Ei ole midagi ületamatut!” oli alati sõnum kõigilt, kes meid koolitasid. Ja selline ongi suhtumine kogu ettevõttes – kõik on võimalik!
Koolitatud ja ette valmistatud, jõudsin siis lõpuks ka päriselt USAsse, täpsemalt Texase osariiki ja Victoria linna. Esimene uksele­koputus tudengi esimesel raamatumüügisuvel oli väga tüüpiline lugu, mida meile koolitustel räägiti. Hoiatati, et see saab olema hirmus! Seda oli see ka minu jaoks, aga olin võtnud juba kinnis­ideeks, et ei viida sekunditki kõhklemise peale ja lähen jooksen koputama – sel moel ei jõua ehk hirmu tunda. Nii ma käitusingi ja usun, et tänu sellele püsis sama tuhin sees terve päeva. Sain isegi ühe kliendi ja esimese tööpäeva lõpetasin suure naeratusega näol.
Varastatud ratas ja kahtlustused laste röövimises
Oma kolm esimest töönädalat liikusin ringi rattaga, kuni ühe piirkonna puhul leidsin, et tegutsen efektiivsemalt, kui jätan ratta tänavanurgale ja teen kvartalile ringi peale jala. Nelja tunni pärast tagasi jõudes avastasin, et minu kaherattalisest abimehest oli järele jäänud vaid üks katkine rattalukk. Töötasin ka ülejäänud päeva jalgsi.Samal päeval sain ka tuttavaks kohaliku politseiga ja mul paluti alalt selleks päevaks lahkuda. Loo järgi võiks arvata, et oli kehv päev, aga tegelikult oli koju jõudes tuju veel parem kui muidu. Tunne, et oled end ületanud, on emotsionaalselt tunduvalt premeerivam kui hea müügitulemus. Politseiga kohtumine ei olnud kunagi ebameeldiv – nad olid alati väga sõbralikud, viisakad ja avameelsed. Nendega sai suhelda tihti, sest alati leidub ettevaatlikke inimesi, kes on võõraste suhtes murelikud. Tutvustades politseile, millega tegelen, said nad kiiresti aru, et olen ohutu ja nii mõnigi hakkas ise tundma siirast huvi raamatute vastu.
Needsamad esimesed
kolm nädalat olid minu jaoks tegelikult kõige raskemad. Mõnikord tundus täiesti võimatu kedagi üldse kodus tabada – paistis, et kõik, kes kodus, ongi pensionärid. Sõita 40kraadise kuumusega jalgrattal, raske raamatukott seljas, oli üsna lihtne leida oma peast negatiivseid mõtteid. Päike oli nii kõrvetav, et määrisin end 50se faktoriga päikesekreemiga vähemalt viis korda päevas. Otsisin meeleheitlikult autot, mida osta, et sellega edasi töötada ja tagantjärele oskan järeldada, et lasin ka frustratsioonil endast võitu saada. Olin väga kärsitu ja selle asemel, et hoida fookus oma tuju kontrollil ja tööl, lasin oma mõtted rändama ja muretsesin liialt auto ostmise pärast. Protsessi usaldades oleksin ikkagi samaks ajaks auto saanud ja tööpäevad oleksid möödunud rahulikumalt ja rõõmsamalt.
Julgus abi küsida säästis hulga raha
Lõpuks ostsin endale ägeda tumerohelise KIA 900 dollari eest. Värv oli siit-sealt pleekinud, esiklaasis oli suur mõra ja üks lapse rusika suurune täke. Eestis ei oleks sellise tuuleklaasiga ülevaatuselt läbipääsemine isegi mõttesse tulnud, aga USAs käivad asjad lihtsamalt. Juba kolmandal hommikul ei tahtnud aga mu uus masin kuidagi käivituda ning see sai igahommikuseks rutiiniks tol nädalal. Käisin ka töökojas auto remondi kohta uurimas ja sain vastuseks, et kõigepealt tuleb teha üks 300taalane remont ja siis alles selgub, kas midagi tuleb veel teha. Tüüpiline, eks!?

Mart Remmelkoor

Järgneb