KATI KUKK Nii seltsi praeguse juhatuse liige Allard Kerves kui esimese juhatuse liikmeks olnud Marek Rätsep on seda meelt, et vabatahtlik merepääste algab inimestest, kes sellesse panustavad.
“Motiveeritud inimesed on need, kes loevad, ilma liikmeteta pole uhke päästetehnikaga midagi teha,” ütles Kerves.
Seltsil on praegu 55 liiget, kellest 36 läbinud vabatahtliku merepäästja baaskursuse. Neist omakorda 13 on läbinud ka teise astme koolituse, mis vajalik meeskonnavanemana tegutsemiseks.
Kerves rõhutas, et kõik seltsi liikmed, kes vabast tahtest enda aega on merepääste-tegevustesse panustanud, on kogukonna elu turvalisemaks muutnud: “Panuse suurust on raske mõõta, aga kindel on, et see on tänuväärne!”
Päästepaadid kui verstapostid
2011. a lõpus asutatud seltsi arengu verstapostideks saab Kervese sõnul pidada päästepaatide seadmist reageerimisvalmidusse. Esimene, PPA kasutatud RIB-kaater sai töökorda 2016 suve lõpuks. Selleks ajaks oli seltsis ka piisavalt koolitatud merepäästjaid, et alustada ööpäevaringsete valvetega.
Aasta hiljem täienes paadipark uue RIB-kaatriga, mis oli aga ilma igasuguse varustuseta. Vajalik navigatsiooni- ja päästetehnika hangiti 2019. aasta alguseks ning sellest ajast saati on see kaater olnud Hiiumaa vabatahtlike merepäästjate peamine tööpaat. Sellega käiakse merepäästetöödel ja õppustel ning tehakse harjutusi.
“Muidugi oli ka Wiima ostmine aastal 2015 suur sündmus,” lausus Kerves. Ta tunnistas, et kahjuks olid selleaegsed hinnangud Soomest soetatud aluse seisukorrale veidi liiga optimistlikud ja päris korras päästelaeva pole temast saanud.
Selts on teinud kalkulatsiooni, mille järgi läheb vaja u 35 000 eurot, et Wiimast võimekas merepäästelaev saaks. Kuna tegu on vana laevaga, siis on projektirahastusega selle ehitus keeruline. “Peame leidma muid võimalusi,” ütles seltsi juht, kelle arvates laeva tulevaseks kodusadamaks võiks saada rajatav Kalana jahisadam.
Eeskujuks Soome
Marek Rätsep meenutas, et seltsi asutamise mõtted tekkisid sõpruskonnal, kes selleks ajaks oli hobimeresõitjatena ringi seilanud ja kellele Soome eeskujul tundus, et turvalisus kuulub Hiiumaa kui mereriigi juurde. Sel ajal oli organiseeritud mere- ja järvepääste mõnel pool Eestis juba olemas ning nende toel loodi ühing ka Hiiumaal. Nõuandjateks olid Kaupo Kaasik ja Jako Vernik, kellega suheldakse siiani. Kohe alguses liituti Eesti vabatahtliku mere- ja järvepäästega, kuhu praegu kuulub 29 liikmesühingut.
Martin Kagadze mäletab, et algatustuumikus olid nad Marekiga kahekesi, aga seltsi asutajaid oli rohkem. Aastaks 2017 oli liikmeskond kasvanud poolesajani, aktiivseid liikmeid oli siis kümmekond.
Rätsep peab seltsi jaoks pöördeliseks Interreg programmi rahastusel läbiviidud MASAPO projekti, mida koordineeris Hiiumaal toonane Kärdla sadama juht Sven Kriggulson. Selle toel saadi n-ö joone peale varustus, tehnika ja oskused, et olla partneriks merevalvekeskusele, politsei- ja piirivalveametile ning päästeametile. “Merepäästes üksinda midagi ära ei tee – see on koostöö kõigi osaliste vahel.”
Kümnes aasta rahulik
Seltsi kümnendat tegevusaastat jääb tähistama Orjaku sadamasse rajatud merepääste reageerimispunkt. Kervese hinnangul on seal merepäästjatele loodud väga head tingimused: “Uus hoone ja tänu MTÜ Mereküla kalurite klubile hangitud ujuvslipp toimivad koos väga hästi.”
Merepäästjad on Orjakus navigatsioonihooajal valves ööpäevaringselt. See tähendab, et ollakse tööl või kodudes, aga taskus peab olema laetud ja kuuldeolekus telefon ning väljakutse korral tuleb teatud aja jooksul jõuda Orjakusse, reageerimispunkti. Valve pikkustes lepitakse omavahel kokku – kas see kestab ööpäeva või nädala näiteks. Valves on korraga kolm inimest.
“See suvi oli meil päästetööde seisukohast rahulik,” täiendas Kerves. Merevalvekeskuses registreeriti üks mereabi sündmus, mis oli seltsi teenindada – purjelaevale oli vaja kütust viia.
Kuigi talveajal ametlikke valveid ei ole, tegutsevad merepäästjad praegu samamoodi, sest jääl ju liigutakse ja lahtist vett on ka. “Merepääste on selline kogukonnaettevõtmine pigem, mitte ainult lähtuvalt purjetamisest,” rõhutas Rätsep.
Eeskätt vaja oskusi
“Merepäästjaks saamisel ei ole mingeid erilisi eeldusi vaja. Kui mina suudan seda teha, siis suudavad ka teised tavalised inimesed,” kinnitas Rätsep. Oluline on soov ja tahe ning õpitavad oskused – et osata abi anda, ennast ja teisi hoida.
Sama ütles vabatahtlik merepäästja Mirje Roasto, kes seltsiga liitus soovist, olla võimeline hättasattunule appi minema või päästjaid kaldalt toetama. Koolitustel sisseharjutatud oskusi on tal läinud vaja ka n-ö tavaelus, ootamatute olukordade lahendamisel. Ta lisas, et ei näe olulist vahet, mis soost merepäästja on ja hea on, kui pardal on nii mehi kui naisi.
“Pakume kindlustunnet, et oleme vajadusel olemas,” sõnastas Roasto ühe merepääste mõtte.
Päästekaater tõmbab tähelepanu
Teavitus- ja ennetustööl on läbi aastate olnud merepäästjate tegevuses tähtis koht. Kerves tõdes, et viimasel paaril aastal on olnud sellega varasemast keerulisem, sest rahvarohked kogunemised pole olnud soositud. “Siiski oleme kohal olnud pea kõigil suurematel üritustel, kuhu me vähegi sobime,” ütles ta. Kalafestivalidel ja koguperesündmustel ollakse ikka kohal ja sadamad on sobilikud paigad, kus mereturvalisusest rääkida, sest päästekaater äratab tähelepanu ja toob inimesed uudistama.
Teavitustööks oli ka hiljaaegu lõppenud projekt “Noored meresõbrad”. Tegu oli mahuka koolitusprogrammiga, et noortele merekultuuri tutvustada. “Sellist mereteadmiste algõpet oleks vaja igale noorele hiidlasele,” ütles Kerves. Peale tagasiside kogumist koolidest on plaanis arutada, kuidas jätkata.
Eriline roll püsiannetajal
Seltsil on üks pikaajaline püsiannetaja – tehnikateaduste valdkonnas tegev OÜ Eesti Triboloogia Instituut. Ettevõtte panus on Kervese sõnul olnud märkimisväärne ja ta palus lehes vahendada tänusõnu: “Aitäh, Sulle, Raul Ernes, et aitad meil aidata!”
Seltsi rahalisi võimalusi iseloomustas Kerves möödunud aasta näitel. Kui kõik liikmed liikmetasu maksavad, koguneb sellest 1100 eurot. Ööpäevaringse valve eest navigatsioonihooaja jooksul tasus PPA tegevuskulude katteks 5252 eurot. Vallavalitsus eraldas seltsile 1000 eurot tegevustoetuseks. Lisaks hankis selts aasta jooksul projektitoetuste kaudu erinevat merepäästetööks vajalikku varustust u 15 000 euro eest.
“Praegu tundub, et riik loodab üha enam vabatahtlikele merepäästjatele ja seega usun, et need seltsid ei kao kuhugi, pigem arenevad aina kiiremas tempos,” võttis Allard Kerves seltsi tulevikuväljavaated kokku. Ta arvutas, et 50–60 koolitatud merepäästjaga suudaks nad katta kogu Hiiumaa ranniku. Ühtlasi kutsus soovijaid koolitustele, mis kevadel algamas.
Koostööst Hiiumaa vabatahtliku merepääste seltsiga
Selts on olnud tegus, atraktiivne ja vajalik koostööpartner päästeametile ja on ka seda edaspidi. Nagu ikka vabatahtliku organisatsiooni loomisel, tuleb kõik arenguetapid läbi käia. Kõik hakkab pihta tohutu tahte, intensiivsuse, olematute vahendite ja mõnede inimeste initsiatiiviga. Organisatsioon proovis õnne, rakendada end kõikides valdkondades, millest nad midagi teadsid ja oskasid. Ühel hetkel toimus rahunemine ja selgus, leiti üles oma nišš ja arusaam, kui palju on võimalik panustada ja kust lähevad nende võimaluste piirid. Midagi ei tule iseenesest, vaid selle nimel tuleb tööd teha, on siis selleks näiteks oma inimestesse panustamine või koostöö parendamine koostööpartneritega. Loodame, et riigipoolne tugi suureneb, arusaam vabatahtlikkuse olulisusest jõuab iga ametniku ja kodaniku mõttemaailma. Inimesed, kes vabatahtlikult teevad vabatahtlikke tegevusi, on tulnud, et jääda.
Tänu seltsile on päästeamet saanud osaleda paljudel põnevatel õppustel, ennetusüritustel ja mõttevahetustel, kuidas antud valdkonda meie maakonnas parendada. Oleme näinud, kuidas õige varustus ja hästi koolitatud inimesed tagavad hea tulemuse. Minu arvates on kõige olulisem, et meil on muljetavaldav hulk inimesi, kes läbi HVMSi liikmelisuse kujundavad mere- ja veeohutuse turvalisust. Täna suudab iga koolitatud organisatsiooni liige mere- ja veeohutuse teemadel selgitusi ja õpetusi jagada. Olgu tegemist ennetavate tegevustega või pöörates tähelepanu, et ilma päästevestita merele ei minda. Jõudu ja jaksu Hiiumaa vabatahtlikule merepääste seltsile!
HANNES AASMA
Päästeameti Lääne päästekeskuse Hiiu-Läänemaa
päästepiirkonna juht
Selts on olnud Kärdla politseijaoskonna hea koostööpartner juba mitmed aastad. Südamlikud õnnesoovid väikese juubeli puhul ja et jätkuks ikka seda vahatahtlikku visadust nii tänuväärse teemaga tegelemiseks.
Meil on mitmeid koostööpunkte – ühised harjutused, õppused, ennetusüritused, samuti oleme kõik ühise eesmärgi nimel tegutsemas, et merel oleks turvalisem ja abi jõuaks abivajajani nii kiiresti kui võimalik. Ootaja aeg merel on midagi muud kui maismaal. Ühiseid olukordi satume lahendama vabatahtlike merepäästjatega tavaliselt siis, kui merepääste sündmuse käigus on tarvidus kiirete otsingute järgi või kui merel kannatanute arv nõuab kõikide merepääste jõudude reageerimist. Viimasel viiel aastal on selts osalenud 15 merepääste- või mereabisündmuse lahendamisel. Ennetusürituste käigus oleme väljas olnud enda tegevuspunktidega nii Tuulekala festivalidel kui jaganud neljal aastal teadmisi omavalitsuse koostööprojektis Hausma teel ujumissilla juures. Kärdla politseijaoskonna merepääste piirkond ulatub kuni Osmussaareni ja teadmine, et kui meie oleme sündmustega hõivatud kaugustes, siis saarel on tegelikult vabatahtlike näol olemas abi, kes reageerivad ja abistavad kui peakski kaks sündmust korraga aset leidma – see annab juurde kindlust, et keegi ei jää abita.
MOONIKA RAUDSEPP
PPA Kärdla politseijaoskonna juht
