Talvisel ajal pole looduses vist ilusamalt ehitud puud kui seda on lodjapuu.
Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) on üldse vahest üks meie kodumaa dekoratiivsemaid puittaimi. Huvitavad on ta õisikurattad juunis, mil kahvatuid pisikesi keskmisi õisi ümbritseb valgete lopsakate steriilsete õite pärg. Justkui sõled on need õisikud. Tõsi, lodjapuu õieilu on üürike. Tõeline iluaeg saabub aga sügisel, kui lehestik värvub punaseks. Lehtede langemise järel jäävad põõsaspuukest kaunistama erepunased mahlakad marjakobarad. Kui mõni eksiv rästaparv neid nahka ei pane, püsivad need lausa järgmise kevadeni välja. Talvistes marjakobarates punerdav lodjapuu on vaatamisväärsus omaette.
Lodjapuu on tavaline üle Eesti, aga ega teda tänapäeval kõik inimesed enam ära tunne. On mulgi trehvanud aiakülalisi, kes üle kümne jala kõrgust lodjapuukest nähes küsinud: kellega tegu?
See lodjapuu hakkas mul juba üsna puu moodi sirguma. Aastate eest aeda metsa sisse laiendades tegin tema alleshoidmiseks kraavile jõnksu sisse. Jah, väga ilus oli ta. Tundsin süümepiinu, et nii mõnegi teise lodjapuuhakatise võsa võtmisel maha raiusin.
Nüüd aga mõtlen, et polegi see kaotus nii suur. Kuidas nõnda? Sellepärast, et nähtavasti ei saa ükski asi liiga hea ega ilus olla, ilma et mingit “aga” ei sigineks. Selleks “agaks” on lodjapuu lehemardikad ehk ehmespoid. Kui nad ühe ohvri korra välja valivad, siis kestab põhjalik rüüste aastaid. Maja lähedal on meil ammusest ajast üks teine lodjapuu, kes suved läbi raagjana seisab. Hajameelne nagu ma olen, unustan kirve järele haarata, et see roots kõrvaldada. Nii need raod seal turritavad. Ometi ei anna lodjapuu alla, vaid ajab igal aastal jonnakalt mõne kimbu uusi lehti. Mis aga taas ära süüakse.
Mõnda aega oli mu imetlusobjektiks see lodjapuu, kelle pärast kraavile pidin jõnksu sisse tegema. Nüüd aga on aplad röövlid tedagi armutult rüüstama hakanud. Mullu söödi ta täiesti raagu ja nii pole praegusel talvel imetleda ka mingeid punaseid marjakobaraid. Naabri metsa piiril olevat lodjapuud aga pole seni “sõrmeotsagagi” puututud. Imelik on see kahjurite rüüstamine. Võib arvata, et ju samad ehmespoid ei ütle ära teistestki lodjapuuliikidest. Nii paistab olevat üsna kahtlane mu väikese Alpidest kaasa toodud villase lodjapuu (Viburnum lantana) tulevik. Sootuks peent lodjapuukraami saavad kahjurid mul maitsta pealekauba. Talveks maha istutatud ja niigi pakasest kannatada saanud vahemere lodjapuud (Viburnum tinus) süüakse kah mõnuga. Ei ole pääsenud ka suveks pottides õue kiviaiale toodud vahemere lodjapuud. Nendegi lehed on õige koledasti ära augustatud. Kas on süüdi too ehmespoi või kes seda öelda oskab. Üldiselt olla siiski sageli ühel taimeperekonnal sama liiki kahjustajad.
Sel juhul, kes siis näris läinud suvel täiesti raagu mu muidu nii kauni alpi kuslapuu? Paganama õgardid!
