ks Roheliste rattaretkel osaleja ütles, et retkeliste telklaager on nagu põgenikelaager. Kust ja kuhu siis suvel põgenetakse, eks ikka linnast ära maale.
Retke keskkonnaprogrammi koostaja Helen Arusoo ütles, et kindlasti tulevad retkel osalenud Hiiumaale tagasi. Sellele aitasid kaasa retke marsruudil räägitud üle 20 kohajutu, mis iga paiga eripära avasid.
Hea sõnaga meenutasid rattaretkelised Küllo Arjakase jutte Tahkuna mälestusmärgi juures, kus ajaloolane rääkis Estonia katastroofi taustalugu, samuti tema Kõpu tuletorni juures pajatatud Hiiumaa asustusajalugu. Kiideti ka hiidlase Liis Sooniku särtsakaid lugusid Ülendi hiiepärna juures, Helgi Põllo fantastilist taustaavamist Reigi kirikus, Urmas Seliranna ja teiste militaarajaloolaste põhjalikke teadmisi Tahkunas, Lõimastus ja Ristnas ning Ain Tähiste halulaeva vestlusi.
See giiditöö, mis sel päeval tehti, oli ilmselt väga suure mõjuga ja mõjub ilmselt ka sedapidi, et tagasi tulla tahavad ka need, kes lugu kuulama ei jõudnud.
Korraldajad ütlesid, et aina kasvab retkel osalevate laste ja noorte arv – nemad on rattaretkede järjepidevuse tugisambad. Just seetõttu valiti retke tänavusteks rattarüütliteks kaksikvennad Ain ja Rain Soone, kes on aastaid retkedele palju lapsi kaasa toonud.
Tänavune suurima laste osalusega kool oli Tapa gümnaasium, kust tuli retkele 34 last koos kümne õpetajaga.
Pole vist erilist põhjust kurvastada, et hiidlasi retkel vähe osales – ju on agaramatel väntajatel oma saare rattateed ja kohalood teada.
Pigem rõõmustagem, et saime juurde nii palju Hiiu saarest võlutud sõpru, kes meile veel külla tulevad. Ja ehk jääb mõni linnapõgenik pikemakski paigale.
23. mai 2017