Antti Leigri Leigri rääkis Hiiu Lehele, et Liidia oli rõõmus ja juba ootas õnnitlejaid. “Telefon helises tal pidevalt. Kiitis oma lähisugulasi, kes talle abiks on. Liidia ütles, et armastab inimesi,” vahendas ta sünnipäevalapselt kuuldut. “Koos kuulasime uuesti Vikerraadio õnnitlusi, kus Vahtrepa külarahvas teda südamlikult õnnitles – see võttis proua silmad märjaks ja ta oli väga tänulik. Veel uuris Liidia kuidas elu vallavalitsuses läheb ja rääkis, et käis Vahtrepa jaanitulel. Küsisin, kas tal veel mesilasperesid ka on ja sain vastuseks, et üks on, kellelt ta oma mee saab,” rääkis Leigri.
Elab päev korraga
Kolm aastat tagasi, oma sajandal sünnipäeval, selgitas Liidia Piilberg Vikerhommiku saates, kuidas tema on püüdnud elada: “Mina olen selline inimene, kes mõtleb, mis homme saab. Ma elan üks päev korraga. Loodame, et see on aidanud elada nii pika elu. Kõik, mida inimene teeb, teeb ta omale ja mis ta sööb, see on ta oma valik. Ega keegi ei tule mulle ütlema, et söö seda või teist, seda ma valin ja seda ma söön. Ega ilmas on nii, kuidas sulle kätte jookseb.”
Samas saates ütles ta, et ei ole mingit vahet, kui vanaks inimene saab, kuid elu on saja aasta jooksul oluliselt muutunud.
Liidia Remmelkoor abiellus Pihla külast pärit August Piilbergiga ja on terve elu elanud Vahtrepa külas mere ääres.
Oma sajandal sünnipäeval ütles ta, et kõige õnnelikum on ta oma perekonna üle: “Igal nädalavahetusel tuleb mul lapselaps siia, kes hoolitseb, et mu kodu on korras. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Kui elu läheb edasi ja see armastus on maamulda läinud, siis sa leiad uue armastuse. See on meri, kivid, puud, loodus, päike – see on järgmine armastus ja sellega sa lähed vanade inimeste taevariiki.”
Ülivitaalne daam
2017. aastal kirjutas Liidia Piilbergi sõber, muusik, muusikaõpetaja ja kirjanik Risto Laur temast raamatu. Raamatus “Vanaema mesipuu otsas ehk Hiiumaa-Liidia 100 noorusaastat” iseloomustab autor Liidiat kui ülivitaalset sajaaastast daami, keda tunneb terve Hiiumaa, aga peaks tundma terve Eesti.
“Neli riigikorda ja lugematul hulgal valitsusi üle elanud Liidia loeb prillita, käib kepita ning võtab kuulda ka kõige tasasemat juttu. See rõõmurull on terve oma elu tegelenud mesilastega ning jätkab oma mesitööd ka täna, sealjuures tegevust täiel rinnal nautides. Raamatus räägib Hiiumaa Grand Old Lady oma elust, tegemistest ja tegemata jäämistest. Lisaks ütleb oma kaaluka sõna sekka ka Liidia sõber, kes sedapuhku polegi üldse inimene, vaid…,” antakse raamatu tutvustuses vihje.
