Kärdla kultuurikeskuse näituseruumis avati lillede, laulu ja tantsuga hingedepäeva eelõhtul Liia Lüdig-Algvere etnograafiliste akvarellide näitus “Leivakõrvane”.
Näitus koosneb neljast tööde seeriast, mida kunstnik iseloomustab nii.
“Küidulkõndija”: “Vaikselt kõiguvad varasügisesed pihlamarjad koos paksude augustilestadega. Igiomane Hiiumaa. Valisin sügisesse küidutriipude vertikaalse liikumise. See on loomulik liikumise rütm – looduse rütm. Sügisel näeb seda kõige rohkem, tahtsin oma piltidel sama märgata.”
“Leivakõrvane”: “Jääräimedes on talve teraskülm hingus. Silk, räim ja kilu on hiidlase igapäevane leivakõrvane. Külma päikeseloojangu lummavaid taevatriipe, küidutriipe olen näinud pikalt kahvatulumise horisondi kohal. Ja pilliroog kollendab valusalt.
“Tuuletoodud”: “Toomehelveste valev lumi on kui ere kevadepäike, mis võtab kõik riided lapitekkidena tuulduma. Ja eks tuul tuulekaladki laastukorvidesse toob. Hõbedaselt helkivad sini-tumedate smaragdroheliste selgadega tuulehaugid, nii pikad, et ei mahu ühte kihelkonda äragi.”
“Teedeäärsed”: “Läinud suvel joonistatud karikakrad, kellukad, ahvenad ja haugid ootavad kodus töölaual uue suve värve. Pühalepa ja Reigi, Põhja- Hiiumaa tumeda kaleviriba ehk toodiga pikendatud seelikud erinevad Käina ja Emmaste, Lõuna- Hiiumaa lühematest seelikutest, kus toot puudub. Olen piltidesse sisse maalinud ligemale poolsada erinevat triibusüsteemi. Igast kihelkonnast umbes tosinkond. Jagasin kuuelehelise seeria kahele keskmisele lehele Pühalepa ja Reigi. Nende kõrvale vastavalt Käina ja Emmaste, äärtesse võtsin kokku kõik neli Hiiumaa kihelkonda.”
Looja ütleb, et sai inspiratsiooni esiemade muuseumikogudest, Krista Tammela vanaema seelikutriipudest, Sende Lipu Sõru seelikust ja kõik need on põimunud tema nägemuspiltideks.
Näitus sai teoks tänu kultuurkapitali toetusele.
