Aasta lõpp oleks kokkuvõtete aeg. Tänavune AD MMXX on aga säärane, et ei teagi, mida sellest arvata. Meil läks ju õnneks isegi päris hästi, saime nautida üsna palju vabadusi. Veel.
Samas mitte kõik mujal maailmas viirusevastased inimeste õigustest ilma jätmised ei tundu proportsioonis olevat. Teeb kartlikuks, kui näed, kui kergesti võim sinu üle otsustada saab. Kas tulevikus mingil muul ettekäändel ehk jälle?
Aga olgu. Oli see aasta nagu oli. Parem on ette vaadata ja paremat loota. Ka minevikku kaemine annab jõudu. Tõsi, kas just see kalatehas…
Jõulu esimesel pühal käisin ma Viskoosa kalatehases. Tervelt 23 aastat on sellest möödas, kui siin töötasin, kui neis ruumides viimati viibisin. Ausalt: ega mulle ei meeldinud see töökoht. Aga ometi jättis ta minusse mingi jälje. Olin 21 aastane. Noorusaeg ja puha. Nostalgia tähendab vist minevikuihalust. Ses mõttes nostalgiat mul pole. Ometi on tore, et üks väike osa mu elust kuulus ka sinna. Oli selline omapärane värk.
Võibolla muutun ma liialt sentimentaalseks. Ju on süüdi see uuesti üle tolle maja läve astumine. Sambakeste vahelt sisse ja…
Ma olin küll eemalt näinud tondilossistunud tehasehoonet, aga nüüd tabas mind siinne olukord siiski täiega. See on ju kuritegu! Need Esimese maailmasõja eelsed hooned peaks hoopis muinsuskaitse all olema! Aga siin rebiti kõik, mis vähegi andis, minema. Aknad võiks ju vabalt veel ees olla. Ju seadmete välja saamiseks lõhuti müüridesse need augud, kust oleks nagu tankid läbi rünnanud.
Seisin seal lagedas, vareks muudetud tsehhis, kus viimati detsembris 1997 sai praekalu karpidesse plötsitud ning vahel, kui etteandja uimerdama jäi, kõlas naiste hele “Toose, toose!”
Üritasin leida ka riietusruume. Tulutult. Ei mäleta, kus need õieti asusid. Nagu ka baar ja…
Mäletan siinset täiesti teistsugusena. Täis inimesi, tootmist, kalalõhna… Noh, enamasti lõhna. Need pildid, helid ja lõhnad on minus alles nii üllatavalt tugevalt, kui polekski sellest möödunud juba 23 aastat.
Mõned asjad kaovad kiiremini kui võiks. Kalatehase hoonete hävitamine on ilmselge häbilugu. Pessimistina kardan, et küllap nendega ongi lõpp. Vahest lastakse siis vähemalt edaspidi vargselt laguneda neil maakivimüüridel ja tellisvõlvidel? Ehk ei lasta ropsuga päris õhku…
