50 aastat tagasi Kassarisse tulnud Leonora Kääramees tähistas eile oma 70. sünnipäeva. Ikka Kassaris.
HELJA KAPTEIN
helja.kaptein@hiiuleht.ee
Toilast pärit tüdruk soovis õppida Räpinas aiandust, aga kodumajand suunas teda teadmisi omandama hoopis Kehtnasse parteikooli. Nimetus oli niisugune, aga rohkem õpetati agronoomiat, ökonoomikat ja loomakasvatust.
Kehtna kooli viimasel kursusel abiellus Leonora Kassari noormehe Arvo Kääramehega ja tuli 50 aastat tagasi Hiiumaale. Sünnitas kolm hiidlast ja käis tööl. Agronoomiks õppinud, töötas ta enamuse ajast Sõpruse kolhoosis hoopis ökonomisti ja zootehnikuna. “Kus tarvis oli, sinna pisteti,” ütles Leonora.
Uus algus
Kui kolhoos tegevuse lõpetas ja Leonora tööta jäi, mõtles ta, et vallasandiks ka ei jää ning läks Tuurusse kursustele. Õppis turismi ja hakkas Orjaku sadamas baari pidama ning majutusega tegelema. “Midagi suurt seal polnud, aga natuke ikka,” ütleb Leonora. Nüüdseks on Orjaku pubi ja külalistubade pidamise üle võtnud ühe poja, Aivari pere.
Nälga siiski karta polnud, sest Käärameeste kodus peeti kogu aeg loomi, polnud ju vene ajal poest midagi võtta. Kuna kiviklibustel karjamaadel lehmal eriti süüa pole, võtsid Kääramehed juurde lambaid, et ühtlasi randa korrastada. “Muidu ei pääse varsti isegi kohalik mere äärde, turistist rääkimata,” selgitas Leonora, kes jõudumööda hoiab ka rannakadakaid korras. Varem käis ta ise kuivanud tüvesid käsisaega saagimas, nüüd on poeg abiks olnud. “Tegevust jätkub kadastikus lõputult, lisaks tuleb kevadel mereäär ära riisuda ja muda minema vedada,” loetles ta oma sooja aja töid. Kuid Leonora päevad kaovad talvelgi imekähku: “Kui ilm vähegi lubab, siis rassin kadastikus, tarvis on lambaid talitada, süüa teha, ahju kütta, puid tuua, lund rookida.”
Seltsiliikumise tugisammas
Käina vallavanem ja Orjaku külaseltsi liige Omar Jõpiselg kiitis, et Leonora on krapsakas ja kaasamõtlev inimene, teab palju põllupidamisest ning tänu oma teadmistele on ta koduümbruse rannakarjamaadel aktiivne pärandkoosluse hoidja. “Oleks vaid aega tema tarkust üles korjata,” ütles Jõpiselg.
Leonora on ka aktiivne Kassari külaseltsi liige, juhatusse ta enam ei kuulu, aga kui midagi vaja, siis teeb ja aitab. Leonora meenutas oma kadunud mehe vanaema Maria juttu, et Orjaku elanikud on alati üksteist hoidnud. “Kui keegi jäi hätta või juhtus õnnetus, siis ei jäetud teda abita. Kõige tavalisem oli see, kui mõnes peres oli lehm kinni, siis kõik naabrid viisid sinna piima.”
“Pärast kolhoosi lagunemist istus igaüks oma nurgas, keegi kellegagi kokku ei saanud – olukord oli kurb,” meenutas Leonora. Nii sündis mõte taasasutada Kassari haridusselts. Asutajaliikmena hakkas ta koos kaaslastega Kassari seltsimaja korrastama ja sinna raamatukogu looma.
“Haridusseltsi tugevus sõltub paljugi sellest, kes on eesotsas ja Merike Niimann on seda tööd järjepidevalt ja südamega teinud,” kiitis Leonora.
Tegev on ta ka liikumise Kodukant juures, käib siiani kokkusaamistel ja koolitustel. Kodukant Hiiumaa juhatuse liige Ester Tammis ütles, et Leonora ei ole lasknud end hädadel murda, ammugi siis vaimul kustuda. Suure panuse andis ta mullu suvel avatud külaväravate päeval: “Linnud, loomad, looduskooslus – Leonora juba oskab lihtsad asjad huvitavaks teha.”
Õnnelik inimene
“See on suur asi, kui su ümber on inimesed, kellele saad muredest rääkida ja tuge leida,” ütles Leonora, kel on hea meel oma poiste, Aivo, Aivari ja Aidari üle, kes kõik on tublideks töömeesteks sirgunud. “Olen õnnelik inimene, sest mul on kodu, lapsed, lapselapsed, kõht täis ja meel rõõmus,” ütles Leonora.
Aastakümneid Leonoraga koos töötanud Tiiu Kopli iseloomustas teda kui optimistlikku kaaslast, kes süstib energiat teistessegi: “Temalt saab alati tuge nii mõttes kui teos, Leonora võtab kinni igast heast ideest, on järjepidev ja hooliv. Ta on sõber, kes on alati olemas.”
Kaassaarlased iseloomustavad Leonorat kui tegutsejat, kellele ei meeldi kontoritöö, pidev laua taga istumine. Ilmselt seetõttu on teda valitud ka rahvasaadikuks ja ülemnõukogu saadikuks.
Leonora oskab rõõmu tunda väikestest asjadest ja soovib reisida. Turismireisidega on ta läbi sõitnud suure laia Venemaa, käinud Siberis, Solovetsi saartel Valges meres, Arhangelskis, Gruusias, Kesk-Aasia kuulsates linnades Buhaaras, Nivas ja mujal. “Reisilt tagasi tulles on hoopis teine tunne, võin jälle hakata uue jõuga tegutsema,” selgitas Leonora oma reisikire põhjusi.
Leonora teine kirg on aiandus, igal kevadel ootab ta põnevusega õite puhkemist. “See armastus on mul emast, sest meil õitsesid kodus alati toa ees lilled,” ütleb Leonora.
Kolhoosiajal tegi ta koos lüpsjatega Rooli lauda juurde lillepeenra, purskkaevu ja kiviktaimla, mida käidi vaatamas ja pildistamas igalt poolt.
