Läti on üks tore ja meeldiv maa. Nojah, kui nad meie, eestlaste, nimesid nõnda ära ei moonutaks.
No ja nende teed on ikka veel sageli õige nigelas seisus: lip-lapp, auk ja pauk. Põhjus olla selles, et erinevalt Eestist on enamus teid kohalike omavalitsuste haldusalas. Ja nii ongi, et kui vaene vald, siis ka viletsad teed.
Mis aga päris jahmatas, olid sel juuli reisil nähtud karuputkemaastikud. Sealt Väike-Salatsist Aloja poole, Rimeikase bussipeatuse juures, eelnevalt pikalt ja peale siinsetki, rohkem kui verstapikkuselt: Sosnovski karuputked. Nii endistel põldudel kui eemal piki võsaservi, lausa maja õuemuru ääres massina piiramas. Mulle tuli päris õudne tunne kallale.
Säärane lopsakas ulmeline tulnuktaimestik ründamas tumma ja ähvardavana. Või ei, nende sarikad sumisesid tänulikest mesilastest. Et õied saaks hästi tolmeldatud, et küpseks aina uusi selle hirmsa invasiiviku seemneid.
Kas Eestis kuskil enam säärase laia massina neid putki alles ongi? Tõesti hea, et meil nii usinalt ja edukalt on samuse agressiiviku vastu võideldud. Siin Lätis meenus mulle kuraditosina aasta tagune reis Irboska maile. Seal algasid kohe Petseri taga kah karuputked. Venemaal on see taim lootusetult kanda kinnitanud. Kuis läheb aga Lätiga?
Näed, peale Braslavat pikniku paika otsides silmasime eemal lagedal künka otsas üht kutsuvat puudesalu, ilmselgelt kunagine talukoht. Kohale jõudes selgus, et puude aluse on vallutanud needsamad hiidputked. Küll korra maha niidetud, ent jõuliselt taas tärganud. Ka kõrvale niidetavale heinamaale on ta levinud.
Ei hakanud me teelt kõrvale astuma. Sõime autos.
Selline Läti eksootika siis sedakorda.
