Sel mihklikuu viimasel päeval tegin algust aasta viimase muruniitmisega. Jõudsin tiigi äärde välja, kui pilk tabas vastaskaldal veepiiril mingit mustavalgekirjut kuju. Näh, nagu keegi oleks kunstlinnu sinna pannud?
Kuid ei, see oli päris elus lihast ja sulgedest lind, valgepõsk-lagle. Marssisin niites lõputult edasi-tagasi, iga kord leidsin lagle endiselt tiigi äärest. Lagle ei teinud niiduki jõuramisest väljagi, ajas hoopis rahumeeli omi asju nagu koduhani kunagi. Juba oli ta üles murule roninud ja nosis nobedalt liblesid. Just sedamoodi, nagu ma olen harjunud rannaniidul nägema. Siis tukastas ta pisut. Siis napsas mõne lible. Siis ringutas kangeks jäänud jalga ja nosis taaskord. Viimaks tatsas uuesti tiigiveepiirile.
Einoh, kõik võib ju olla, aga siiski natukese imelik. Nii kaugel merest eemal saare sisemaal ja üleüldse, miks nõnda üksi? Praegusel rändeajal peaks lagled ju aina enam parvedesse koonduma. Kas ta jäi oma parvest maha? Kui, siis mis põhjusel? Loodetavasti leiab ta peagi taas uue liigikaaslaste seltskonna.
Lagled on üldiselt pelglikud linnud ja algselt mitte kuulunud inimkaaslejate liikide hulka. Nende suvitamispaigad jäävad kaugele põhja, Gröönimaale ja Barentsi mere randadele, talvitamisalad aga Madalmaadesse ja Briti saartele. Eestis on valgepõsk-lagle läbirändaja.
Tegelikult ei pea eeltoodud väited enam täielikult paika. Järjest enam kipuvad lagled pesitsema ka talve- ja suvealade vahepeal, nüüd Eestiski. Väga julgelt, inimesi pelgamata, tunnevad lagled end näiteks Saaremaal Papisaares, paterdades suisa majade hoovides. Mullu suvel kogesin laglede valitsemist Helsingi lõunatipus, kus nad on enda valdusse võtnud pargi. Vähe sellest, kui kõnniteel satud halludusulis poegade ligi, siis ajavad mammad ähvardavalt kaela ettepoole ja noka poikvele. Autod aga peatusid alatasa, et lasta lagledel vabalt sõiduteel paterdada.
Tjah, muidu tunnen ma laglede vastu millegipärast sümpaatiat. Nende välimuse ja hääleka taevalaotuses parvlemise vastu. Sellised natuke matsakad kodused linnud. (Teraviljapõldude kahjudest sedakorda siin ei räägi…) Aga vat seal Helsingis viskas mul kopsu üle maksa. Miks pagan te tundras ei pesitse, kus on te õige koht? – küsisin ma toona. Ei, linn ei saa olla linnulaat, kuskil peab ikka piiri tõmbama. Paraku näikse asi vastupidiseks kiskuvat, sest vähemalt osad lagled linnastuvad ja muutuvad inimkaaslejateks.
Kuid too lagle koduaias oli igatahes tore. Samas kuidagi äraeksinud, pannes murelikult küsima, mis temast edasi saab? Noh, küllap ta puhkas ja kogus piisavalt jõudu, et ühineda mõne järgmise talve eest pageva parvega.
