Sellekevadine reis viis mind kaugele lõunasse Rhodose, häälduse järgi Roodose, saarele.
14. aprillil 2014
Andis ikka kõmpida ümber sadama. Pireuse sadam on arvatavasti maailma suurim reisisadam. Milline ahvatlev valik siin avaneb: laevad on ärasõiduvalmis Kreetale, Lesbosele, kuhu iganes sellesse saarestikuputru Egeuse merel. Meie sihiks on kaugeim saar, Roodos (kui veel kaugemal asuv tilluke Kastellorhizo välja arvata).
Värav E1, laev Blue Star 2. Vestides ja kikilipsudes naeratavad stjuuardid vastas, juhatati iga nuka pealt edasi, lõpuks kaarduvast laevatrepist üles. Titanicu tunne tuli peale.
Väljume hilinemisega, kell 8 õhtul. Päike paistab, ent ülemine tekk on vihmast märg. Tubli sadu oli enne.
Istume laevalael, vahime valevat Pireuse majade-džungli panoraami. Sadama akvatoorium meenutab Helsingit – asend, kuju. Aga tegelt, oh, ei jõua pärale, kus ikka oleme. Ees ootab me elu pikim merereis, mingi 14 tundi ja 340(?) km. Mu seni pikimad on olnud neljatunnised otsad Roomassaare–Ruhnu ja Mõntu–Ventalinna (Kuramaa) vahel. Kui poleks nii hirmus magamata (kolm ööd liinibussides läbi Mandri-Euroopa), oleks palju vägevam tunne. Praegu on vaid vaikne ajuti tekkiv rõõm. Tulin Hiiumaalt praamiga mandrile, siis läbi terve Euroopa bussidega, nüüd palju suurema praamiga kaugele Aasia ranniku lähedale.
Kahel ülemisel tekil on räpasevõitu (alumistel puhas ja peen), nagu kõrts. Jutumelu on kõva, tubakatoss levib kõikjal. On siis Euroliit või ei ole?? Ei taha selles möllus ja tossus olla. Ülal õues aga korstnatolmu ja ajuti langeb musti tahmaräitsakaid. Ohh, kujutlesin paremat. Rikkurid lösutavad juba kajutite pehmes kois, siin ülemistel tekkidel on kohalik saarte rahvas. Ei tea, mis see kajutipilet maksab? Üsna palju küllap. Juba meie odavaim tekipilet on 60 euri.
Kell on 8.30 idasuveaja järgi. Hämardub. Sõidame kuukettale peagu vastu. Täna on täiskuuöö. Täiskuuööl Egeuse merel, teel Aasia ranniku suunas, sihiks ambrapuude saar Roodos. Pea on uims, vein hakkab kähku pähe. Suureline mõte tuli: seilame ajamasinaga tagasi. Ehk siis Tertsiaar-Euroopasse, jääajaeelsesse aega, kui veel näiteks Saksamaa alalgi vohasid ambrapuud. Magnooliad, soosekvoiad, nüssad etc on Euroopa loodusest täiesti kadunud, kuid ambrapuud peavad seal Euroopa ja Aasia piiril vastu. Kipun kahjuks sellist romantilist suureltmõtlemist kaotama. Mugavnemine, argine vananemine, uudsuse jõu kadumine.
Kohalik mood: väga suur hulk noori on habemikud, torkab juba silma. No ja kreeka naiste ninad. Kisuks nagu Iisraeli poole.
— Panime telgi välisteki tuulevarjulisse nurka üles. Järsku valjuhääldist naisehääl seletama. Ja äkki ujus teki päästepaatide tagant välja sätendav tuledekogum. Ühe tuletäpilise mäe otsas linnus, teisal kirik. Terve linn, rannas majademüüri ees autode voor, elu sigin-sagin. Palju rahvast läks siin maha. Erko ütles, et tegemist olla ülikoolisaarega, nimeks Syros. Sätendav tuledekogum nagu galaktika. Teisal teised saartegalaktikad, nendeni laev ei läinud. Kuid ees on veel ööpeatusi (Patmos ja Leros). Nii imelik/imeline kogemus on selline Euroopas ainulaadse rahvarikka saarestikuelu nägemine. Millega nad kõik siin tegelevad? Turism ei saa ju olla ainus eluspüsimise allikas, midagi peaks justkui veel olema. Meil aga surevad loodusressurssidelt rikkad (vesi, mets, tasased põllumaad) saared välja, voolavad inimestest tühjaks. Miks on Kreeka saared nii inimrohked? Eks ajalooliselt ole juba nii olnud ja…. Oh, ei viitsi unise peaga targutada. Üks mu elu tipp-reise igatahes kestab: öine Egeuse mere valgussaarte “galaktikate” laevareis. Itta, vastu täiskuule, Aasia suunas. Mööda muistset kuulsat antiikmerd. Tumedad saarekoonused siin-seal, merel sillerdab täiskuurada.
Telkimine Egeuse merel – eksootika!
