Keskkonnaagentuur • Kuumastress. Pärast palavas keskkonnas viibimist avalduvad õrn peavalu, sääremarja krambid, nõrkus ja ebamugavustunne. Vererõhk, südame löögisagedus, teadvuseseisund ja kehasisene temperatuur on normaalsed. Patsiendi kuumuse ja päikese käest varju toimetamise ning välise mahajahutamise järel kaovad nimetatud sümptomid kiiresti.
• Kuumakurnatus. Higistamise ja hingeõhu kaudu kaotatud vedeliku tagajärjel tekkinud vedelikupuudus ja sellest tingitud südame löögi-mahu vähenemine. Kõigile kuumastressi kaebustele tekivad lisaks vererõhu langus, tahhükardia ehk kiire südamelöögisagedus, janu ja väikeses koguses, kuid kontsentreeritud (tumeda), uriini eritus. Vedeliku juurde-
voolul ilma soolata tekivad kuumakrambid tugevalt koormatud lihaserühmades. Kehasisene temperatuur on normis, neuroloogilisi iseärasusi ei esine. Pärast infusioonilahuse abil südame löögimahu taastamist ja joomist kaovad kaebused mõne tunni jooksul.
• Kuumarabandus. Pärast pikemalt kuumuse ja päikese käes viibimist võib keha lakata temperatuuri reguleerimast. Kehasisene temperatuur tõuseb üle 40 °C ega lange vaatamata välisele või infusiooni abil seesmisele jahutusele. Peamised kuumarabanduse sümptomid ongi üle 40 °C kehasisene temperatuur ja teadvusehäired. Need võivad kujuneda apaatiast kuni sügava koomani või päädida krambihoogudega. Lisaks kaasnevad alati tahhükardia ja hingamissageduse kiirenemine. Isegi juhul, kui patsient saab piisavat prekliinilist abi ja haiglas intensiivravi, võivad erinevad organid seiskuda, tekkida rasked vereringeprobleemid, kesknärvisüsteemi, maksa, neerude, verehüübe ja kopsude häired.
Allikas: Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat, samal teemal lk 2.
