Vanaste oli loosung, et kunnst kuulub rahvale. Tehti õnneliste inimestega koloosipilte. Õnneks siuke aeg sai otsa. Nüüd tundub kunnst rikaste lõbu olema, maksavad piltide eest miljoneid, et silm kah ei pilgu. Vaesem rahvas võib näitustel käia. Kuigi see Talina kumupilet maksab vist õite kõvaste. Ma pole sinna jõud ega vist jõua kah. Hia kui kogematta meite saarel kunnstizaali juhtub. A’ siis on pias piamiselt see vana Paskin oma sketsiga, kus kalakonservidega võrk käes tuiab ringi ja seletab: “Kunnstizaalis, kunnstizaalis, kas teil häbi ei ole!”
Eide meelest on häbid need mootsama aja pläkerdised. Tema meelest piab pildi pial ikka kõik ilusasti vinks-vonks olema, sile ja viisakas. Näituseks lillepildid. Mulle küll meeldivad pläkerdised. Vahest on huvitav mõistatada, et mille moodu see plärts küll olla võiks. A’ see, kui kunnsnik viskab valgele lehele ühe koma ja nõuab selle eest soolast hinda, no see on mu meelest ikkagi liig. Miskist vaeva piab ikka kah natust nägema, arvan ma.
Ega ma kunnsti kauge inimesena poleks hakandki siin sõna võtma, kui hiljuti nägin, kuda kunnst paistab isegist Kärdali väljaku piale ära. Sial hämaras novembri päevas hiilgasivad Liivaoja tagant kultuuramaja aknad eredaste lampide valgel nigust püha paiste. Ja värvilised kribalad täitsa kutsusivad lähemalt kaema. Ligemale minnes ilmutasivad ennast sihverplaadid. Ehk inimeste näod. Kuna nigustnii kogusse asja, läksin sialtkaudu ja ruumi sees lõivad vasta siuksed nägude rivid, et silma ees kiskus kirjuks. Kõik puha eesti eliit või miskit säärast, kelle Valberi-Aldek on ülesse tähendand. Siuke kunnstizaalis viibimine oli täitsa huvitav, pian mina tõdema. Igast sihverplaadid, ehk küll loppis ja kantis ülesse visatud, mis ometigi täitsa tuttavad tundusivad. Noh, enamaste. Paariga läksin orki ikka kah. Vaatasin, et kas see on Krissu-Ojuland? Ei old. Spikker laua pial tiatas, et hoopis Imma-Els. Nojah, eks ta ole ennast aja jooksul küllap tuunind kah, et kohe pihta ei saand. Kõike mudugist ei piagi inime tundma. Üks plond naesterahvas oli võõras mis võõras. Tuli välja, et üks illmatuma kuulus selgestenägija teine. Eit on ikka vahtind siukseid saateid, pärast kodus hurjutas, et kuda ma siis ennustaja Iloonat ära ei tund?
A’ mudu olivad sarsid nigust elust enesest. Mudugist liialdustega, nigust see niiütelda sanr käib. Mulle tuleb meelde, kuda nii kolmekümne aasta eest Uugo Iibus ühel suve üritusel mind teiste sias raha eest ülesse viskas. Mitte otseselt, vaid paberi piale ikka. Kuskil piaks see paberilipakas veel alles olema. Hiljuti oli telekast saade, kus see nüüd ära surd kunnsnik seletas, kuda ta sarside tegemisel abiks võttis kujutluse, misikese loomaga pordreteeritav inime sarnaneb. Oleks seda tiand, oleks võind küsida, et mis looma moodi mina siis olen?
A’ jah, tore, et terav pliiats pole me maalt mitte kadund, nigust Kärdali kunnstizaalis näha võib. Ise ma mudugist sellise pliiatsi ette jääda hiaste ei tahaks. Niigi on lehe sees juba kakskend aastat must see jõle kritseldis trükki läind. Tuttavad on üteld selle kohta, et nina näos longus nigust kolmas jalg.
JUSS KIRSSMANN
