Neid ridu ajendas kirjutama hiljutine traagiline sündmus, kus Hiiumaal uppusid vanemapoolsed mees ja naine.
Elus on sageli nõnda, et kunagised kooli või töökaaslased jäävad unustusehõlma. Igaühel meist on oma elu, pere ja töö. Kõiki ja kõike ei saagi meeles pidada. Paraku meenuvad mõned kunagised tuttavad vaid mingi kurva sündmuse puhul. Nagu seegi kord.
Meenutus viib meid läinud sajandi keskpaika, kui Hiiumaal rajati trükitööstus ja pandi esmakordselt kohapeal ilmuma ajaleht toonase nimega Nõukogude Hiiumaa. Kui mandrilt tulnud inimesed olid siin asja käivitanud, õppisid töö ära kohalikud noored inimesed. Seda just trükindusega seotud aladel. Palju nobedaid töökäsi nõudis tinatähtede kokkuladumine sõnadeks ja ridadeks. Ajalehe ilmumise esimesel perioodil aastatel 1949–1962 õppisid töö selgeks hulk tüdrukuid ja noorikuid nagu näiteks (toonaste
perekonnanimedega) Vaike Paljas, Leida Saamuel, Õie Virroja, Milride Post ja mitmed teised.
Ühe katuse all töötades oli trükikoda ja lehetoimetus nagu üks pere, kes üheskoos ka vaba aja üritusi korraldas. Trükikoja tüdrukutest jäi mul hea mulje noorest käsitsiladujast Vaike Tammest, kenast lokkispäisest ja malbe naeratusega tagasihoidlikust, kuid tööl hästi nobedanäpulisest, kusagilt Luidja kandist pärit tüdrukust. Aastakümneid hiljem trehvasime Kärdlas Konsumi kassa juures tere ütlema… Mis ka viimaseks korraks jäigi.
Õnnetusjuhtumi kohta avaldatud ametliku teate kõrvale on mul peretuttavate kaudu saadud järgmine info. Hukkunud polnud päris mandri-inimesed, sest Vaike kui põlishiidlane, viie lapse tubli ema, viibis koos mehega oma vanemate kodupaigas Hiiumaal. Kui üks tütar emale helistas ja telefon ei vastanud, võis karta halvimat. Nii oligi.
Julgen tõdeda, et kangelane on see, kes hukkub teise inimese elu päästa püüdes.
Aeg annab kõik ja võtab ka – ütleb laulusalm…
Vaatan 50 aastat tagasi tehtud pilti, kus peal kõik 18 inimest trükikojast (ka Vaike, kes on esireas vasakult neljas) ja toimetusest. Tänaseks on pildilolevatest alles trükikojast Milvi, Õie ja Edit; toimetusest Rutt Mäe ja mina. Aeg ei peatu, ei ei…
VALTER VOOLE
