Kuni 95. eluaastani nähti õpetaja Kulla Tõkket Kärdla vahel ikka jalgrattaga ringi sõitmas. Nüüd võttis heatujuline peatne juubilar Hiiu Lehe reporteri vastu oma Kärdla kodus.
“Ma ise ennast sajaaastasena ei tunne. Ise tunnen ennast nagu plikake,” hakkab Kulla Tõkke itsitades naerma. “Täitsa naeruväärne,” lisab ta lõbustatult. “Tervisega on mul vedanud, mul ei ole ükski koht haige, kuskilt ei valuta.”
Ja magada saab ta väga hästi. “Uni tuleb nii hästi peale. See on suur asi,” on ta rahul.
“Mul on kogu elu vedanud, hästi on läinud, kõik on korda läinud, Igal pool olen hästi läbi saanud, tüli pole olnud kellegagi. Mina võin oma eluga täiesti rahul olla,” nendib Kulla.
Eluaeg õpetaja
Oma tööea aja, mille algus ulatub aastasse 1944, kui ta oli ühe õppeaasta Palade koolis ja sealt järgmisest õppeaastast läks Kärdlasse õpetajaks, oli Kulla Tõkke algklasside ja põhikooli õpetaja. “Ilmselt see oli ikka mu esimene valik elukutseks, muidu ma poleks ju õpetajaks hakanud,” arvab ta ise praegu, 77 aastat hiljem. Tänaseks manalateele läinud õdegi läks tema eeskujul õpetajaks õppima.
“Aga siis oli mul üks poisteklass, kes jäi eriti meelde,” meenutab ta. “Sest tegid streigi, kui neljanda klassi lõpetamise järgi pidid uue klassijuhataja saama. Nad ei olnud sellega nõus, et mina ära lähen. Ja saidki õiguse, nii et olin nendega koos kuni kaheksanda klassi lõpuni. Poisid panid oma tahtmise maksma!”
Kulla ütleb, et on palju õpilasi, kes talle meelde jäänud. Kõiki lihtsalt ei jaksa eraldi välja tuua.
Koolist ära jäädes, pensioniajal, töötas Kulla veel Hiiu Kaluris kaadriosakonnas, kus ühe ülesandena taastas dokumente, mis kontori põlemise aegu hävisid. “Töölisi oli Venemaalt ja igalt poolt, siis ma otsisin neid, kirjutasin inimestele kirju, uurisin ja siis sain taastada nende töökäiku.”
Muusika saatnud terve elu
Nii kaua, kui ta ennast mäletab, on ta koore juhatanud, tal olid poistekoor ja lastekoor. “Olin ise väga aktiivne,” meenutab ta. Poistekooriga, mille looja ta ise oli, käis ta mööda võistlusi üle Eesti ja oldi vägagi edukad. “Kehvasti meil ei läinud, aga ega siis midagi niisama tulnud, tuli ikka tööd ka teha.”
“Lapsed olid alati minuga nõus kõike tegema – selline hea kokkusattumus,” räägib ta, et sai lastega alati hästi läbi. “Ega liiga semulikuks ei läinud, aga kõik mis ma tahtsin, nii nad tegid,” ja lisab muheldes: “Mul olid lapsed nagu joone peal, keegi minuga tüli ei norinud, keegi mulle vastu ei hakanud. Ma ei pidanud kunagi karjuma.”
Kui juhtus, et naaberklassis oli tunni ajal lärm, siis piisas, kui tema oma klassiukse praokile tegi ja siis tekkis ka kõrvalklassi vaikus ning ta sai oma tundi rahulikult edasi anda.
Negatiivset ei kogu
“Midagi negatiivset ma ei kogu endale, et olen kellegi peale vihane või et üks või teine inimene või asi ei meeldi…
Selline ma pole. Sellepärast, et kui teistega hästi läbi saad, siis see on kõige parem asi maa peal, mis saab üldse olla,” räägib Kulla Tõkke, kes sellest elutarkusest terve elu kinni pidanud. “Miks ma peaks teistega tüli norima, kui on võimalus hästi saada läbi.”
Endised õpilased peavad teda ikka meeles. Kui oli Kärdla kooli aastapäev, siis Kulla õpilased, kellele ta oli esimene õpetaja, käisid tal külas. Kolleegid peavad samuti teda jätkuvalt meeles. Nii nagu temagi peab – tal on senimaani kõikide Kärdla Keskkooli õpetajate sünnipäevad kirjas.
Suur kohvisõber
Kohvilähkrile kohaselt armastab Kulla kohvi ning joob iga päev piimaga kohvi. Igahommikune lemmiksöök on mannapuder mustikamoosiga.
“Selline vedelapoolne meeldib mulle.” Ega ta söögiga pirtsutagi: “Mõni asi on parem ja mõni asi natuke halvem ka. Aga kõik asjad on ju söödavad!“”
Ühe enda “vea” toob siiski välja. “Kord peab olema ning kõik asjad peavad olema õigetpidi. Täpsusest mul puudus küll ei ole olnud,” ütleb ta ise muheledes. “Vot selline viga mul küll on. Kui kõik on paiga peal ja joone peal, siis on närv rahulik ja hea olla. Üldiselt ma ikka olengi rahulikku tüüpi.”
Elupõlise hiidlasena on Kulla elanud kõik need aastad Kärdlas. Esialgu Uuel, nüüd Tormi tänaval. Kui käiakse arsti juures, siis sõidetakse ikka Kärdlas kõik tuttavad kohad läbi. Selle kohta, mis ümbruses muutunud on ja kas ta on muutustega rahul, ütleb Kulla nii: “Ma enam kuskil ise ei käi ja ise tegija pole, siis ma ei saa nuriseda ka, et vähe tehakse.”
Hoiab end aktiivsena
Juubilaril käivad ajalehed, lemmikosa on sudoku ja ristsõna lahendamine. Laupäeval ja pühapäeval vaatab telerist “Midsomeri mõrvasid”, kolmapäeviti elab kaasa lotomängijatele. Igavust ta ei tunne mitte üks raas. Koolis õpitud saksa keelt praktiseerib igal võimalusel, kui on selles keeles saateid, siis ei peagi tõlget lugema.
Kuna ilmaasjadega hoiab Kulla end kursis, küsis reporter talt ka koroonaviiruse kohta. Selle peale ütleb Kulla, et sinna ei saa me vist midagi parata. “Ma mõtlesin ka, et kuidas küll vanasti neid viiruseid ei olnud ja nüüd siis levivad. Et kuidas sellele piiri panna… See on üks väga imelik asi, miks see nii küll on…,” jääb ta hetkeks tõsisemaks. “Inimesed ei julge üksteist enam külastada, kardavad nakkust.”
Imeline abiline
Ülle Vann on Kulla abiline olnud viimased kolm aastat. Ta käib tema juurest läbi igapäevaselt, vahest mitu korda päevas. Mitte sellepärast, et midagi otseselt mureks on, ikka südamerahu pärast ning toob siis kõik vajaliku ja jagab temaga uudiseid. Ametlikku abilist Kulla ei tahtnud ja kuna Ülle on sugulane ja Kullaga nii hästi omavahel hakkama saavad, siis ongi jäänud ta Kullale igapäevaseks toeks. Kulla on väga tänulik Ülle hoole eest: “Nii hea inimene, et ma teist niisugust küll ei tea!” ei jäta ta kiidusõnu enda teada.
Ülle omalt poolt ütleb, et Kulla on tohutult positiivne, rõõmsameelne ja heatujuline, naljasoonega inimene.
“Ma pean oma eluga rahul olema. Sada saab täis 10. jaanuaril ja need aastad on mul ilusasti läinud,” nendib Kulla rahulolevalt. “Ise ka imestan.”
Kui palun talt retsepti, kuidas elada saja aastaseks, hakkab Kulla mõnuga naerma. “Ma ei oska kohe midagi öelda,” ütles ta algul ja lisab siis: “Mitte vihastama, olema rahulik, teistega hästi läbi saama. Sest et, kui sa oled kogu aeg tige ja turris ega sul endal pole hea ja teistel ka – mina küll ei tea, et keegi oleks minuga tüli norinud.” Ja kogu aeg peab ikka aktiivne olema, nii nagu Kullal olid õpetajatööle lisaks laulukoorid.
