Taani rannikul asuv Horns Reef Windpark 2 paistab fotol eespool, selles on 91 tuulikut ja see valmis augustis 2009. Tagapool näha Horns Reef 1, mis valmis 2002. aastal ja oli sel ajal 75 tuulikuga maailma suurim meretuulepark.
Tagumine tuulepark oli pildistamise hetkel 22 km kaugusel. Inimsilmaga oli see kaunis kehvalt näha, vaid fotot suumides-lõigates sain selle nähtavaks teha, st tegin panoraamfoto, kleepisin kokku ja suumisin lähemale. See tuulepark, mis lähemal, oli umbes viie miili kaugusel (umbes 9–10 km) ja ka lähemal seisev tuulepark ei riiva silma nii, nagu fotol võib tunduda. Tuulikud 10–15 km kaugusel on kui elektripostid lagedal väljal – merel on kõik mastaabid inimsilmaga hoomates teistsugused, st suured asjad tunduvad väikestena.
Mina isiklikult pigem pooldan meretuuleparke, on ju need vähem tülikad, kui maale rajatavad. Iseasi, kas nende kallis püstitamine ja ekspluatatsioon kunagi ikka end ära tasuvad, kui peaks nt üle-euroopaline finantspoliitiline tugi kaduma.
Hiidlased peaks tuuleparkide arendajatelt välja kauplema omaosaluse elektri tootmisel. Kui kogukond on kaasatud, on ka vastasseis väiksem. Pikemas perspektiivis ei ole meil üldse valikut, kas rajada (mere)tuulepargid või olla ülejäänud elektriturgudest sõltuvalt energiast pikka aega ilma. Meie seadusandlik toppamine võib ühelt poolt olla kuritegelik venitamine, teisalt ei ole sellistes suurprojektides kiirustamine kunagi hea. Maailmas alles lüüakse numbreid kokku, kas plussid ikka kaaluvad miinused üles. Ehk ootame ära.
Hiiumaal on rannik suht hõredalt asustatud, loogiline oleks, et Eesti suurim tuulepark rajataks tiheasustusaladest kaugele. Kui meil energiaga kitsas, siis on merevaate rikkumise argument üks viimaseid, mida arvestatakse. Elektriliine üle lagendike ja metsade oleme õppinud taluma juba rohkem kui sada aastat. Ja kui merel asuvate tuulikute tiivikud ei häiri 12 km kaugusel asuvaid inimesi, mis saab nende vastu olla?
MAIROLD VAIK
meremees,
Mereblogi kaasautor