Otsustasin jagada oma mõtteid Thomas Gordoni raamatust “Õpetajate kool”. Õpetajana tunnen, kuidas vajan vahel nõuannet, juhist, kuidas edasi minna klassiga, õpilasega, lapsevanemaga, kolleegidega. Tihti toetume me õpetajatena oma loomulikule vaistule selles osas, mis on õige ja mis vale. See on hea, kuid paljude olukordade lahendamiseks oleks vaja “targema” nõuannet, sest õpetaja vaist võib ka alt vedada.
Gordon oma raamatus puudutab õpetaja ja õpilase suhteid ning nende suhete paremaks muutmist; õpetaja võimalusi ja vajadust õpilase probleemiga tegeleda; õpilaste tekitatud probleemidega toimetulemist; konflikte koolis ja klassis ning nende ennetamist erinevate meetodite abil.
Mis võiks olla õpetajale/koolile olulisem, kui õpilase ja lapsevanema arvamus? Tõepoolest, meie praegused koolid on orienteeritud pigem teenuse saaja tulemustele kui sellele, kuidas teenuse saaja saab paremini antavast teenusest kasu ning kuidas ta saadud teenusega ümber käia oskab.
Gordon on kirjutanud: “Koolid on ühed väga vähestest asutustest, kus teenuse saajal ei ole peaaegu üldse sõnaõigust teenuse kvaliteedi või selle osutamise viiside suhtes. /—/ Koolid vajavad tarbijate huvide kaitsjat ning mitte ükski inimene organisatsioonis ei puutu lähemalt kokku õpilaste vajaduste, rahulolematuse ja kaebustega kui õpetaja.”
Seega on õpetajal suur (isegi ääretult suur) vastutus tulla toime iga õpilasega eraldi ning kõikide õpilastega koos.
Kui miski tundub keeruline või arusaamatu, võtke Dr. Thomas Gordoni raamat “Õpetajate kool” ja katsetage seal kirjutatut töös lastega.
Raamat on saadaval HUPS-i raamatukogus.
SVETLANA REINMETS
HUPS
eripedagoog-loovterapeut
