„Õudne!“ ohkab mu linnas elav õde iga kord, kui talle jälle meelde tuleb, et ma elan maal ja ei oma 35-aastaselt ikka veel autojuhilube. No ja mitte maal nagu Käinas või Kõrgessaares, vaid kohas, kust lähima kaubanduskeskuseni on 8 km ja laste koolini 13 km. „Mõtle, millise vabaduse load annavad!“
Et kõik ausalt ära rääkida, pean täpsustama, et auto on meie peres siiski täiesti olemas ja üks juhiõigusi omav lapsevanem ka. Aga see ei ole mina. Kummalisel kombel olen ma terve oma teadliku elu mingi alateadliku instinkti ajel juhilubade tegemist vältinud. Ei, mitte laiskuse pärast.
„Nojah, laseb naabrite peal liugu,“ torkab keegi õelalt küla vahel – ja tõsi, aeg-ajalt on tõesti olnud naabrite abi vaja, aga haruharva ja mitte nii, et keegi sellepärast oma trajektoorilt kõrvale oleks pidanud kalduma. Mulle meeldib mõte kogukonnast, kes päriselt kokku hoiab.
