Sellist asja ei juhtu iga päev, et hunt hirmutab telkijad metsast minema, eriti ebatavaliseks teeb loo see, et niisugune asi juhtus Hiiumaal. See siis ajendaski mind äsja ilmunud artiklile “Hunt hirmutas telkijad Pihla rabast minema” väikest kommentaari kirjutama. Loodetavasti õnnestub mul valgustada pisut nii huntide hingeelu kui ka nende käekäiku Hiiumaal.
Hundi ulg öises metsas on telkijale alati ekstreemne kogemus. Ootamatult ja lähedalt kostuv ulgumine võtab kõhedaks ka täiskasvanu, mis siis veel lastest rääkida. Võime endale ju teadvustada et hunt ei ründa inimest, aga lamades öösel üksi telgis ja kuulates kuidas vana isahunt 50 m kaugusel laulu üles võtab… siis on ihukarvad kehal püsti ja uni pühitud. Sel hetkel töötab teadvuse asemel alateadvus ja sinna on hirm kiskja ees salvestatud meil kõigil. Teistsugune on olukord siis, kui me ei lase end üllatada – minnes öösel metsa just hundi ulgumist kuulama, ei tekita see mingit kõhedust.
Telklaagri korraldaja käitus loomulikult õigesti, et lapsed metsast välja viis. Mis siis, et reaalset ohtu hunt endast inimesele ei kujuta. Hirmunud lastega ööseks metsa jäämine oleks olnud veidi ebainimlik. Iga asja jaoks on lihtsalt oma koht ja aeg.
Olen aga veendunud, et kui lastele pakkuda välja võimalus minna teadlikult Pihla raba serva hunti kuulama, siis ei kardaks neist keegi ja kõik oleksid tulijad. Minuga koos on öistel “hundisafaritel” käinud palju inimesi ja hirmu pole neist küll keegi tundnud.
Milline on praegu üldse võimalus Hiiumaal hunti näha või kuulda? Loomulikult mitte väga suur, sest hunte on saarel siiski suhteliselt vähe. Viimastel aastakümnetel on saarel kohatud vaid üksikuid hunte, möödunud aastal aga kasvas saarel üles vähemalt viie kutsikaga pesakond.
Sügisel alanud jahihooajal kütiti tekkinud karjast neli hunti ära (vana isa ja kolm emast kutsikat), alles jäi neid seega kaks või kolm. Võimatu pole ka ühe-kahe karjast eraldi hoidva üksiku hundi esinemine. Kas ka tänavu on pesakond tekkinud, pole teada – sõltub kas suguvõimeline paar jäi pärast jahihooaega saarel alles või mitte. Möödunud aasta kutsikad tänavu veel sigimisvõimelised ei ole.
Selleks, et hundi ulgumist kuulda, peab õnne olema, ja väike kogemus tuleb ka kasuks. Pihla raba ja selle ümbrus on Hiiumaal alati olnud huntide meelispaigaks, on neid siis saarel vähe või palju. Telklaager korraldati juhtumisi “õiges” kohas mistõttu ei ole põhjust arvata et hundid on nüüd järsku jultunuks muutunud või et neid on palju saanud.
Miks too hunt ulgus? Kes seda täpselt teab, igal juhul pole selles midagi ebatavalist et hunt suvel ulub. Ja küllap oli too hallivatimees veel rohkem erutatud kui telkijad – ega’s iga öö Pihla rabas laagrit püsti panda…
Loodetavasti ei lasknud telklaagri korraldajad end hundist heidutada ja organiseerivad selliseid tänuväärseid üritusi ka edaspidi. Jõudu selleks!
MADIS PÕDRA
