Korraldajad peavad vigadest õppima

Tänavune Kõrges­saare rattasõit lõppes ühele võistlejale viie roide ja abaluu murruga – juhtunut võib nimetada isegi õnnelikuks õnnetuseks, sest finišikoridoris sõitis lõpetajatele vastu sõiduauto ja ratturite kokkupõrge sellega oleks võinud lõppeda palju kurvemalt.
26. mail Kõrgessaares korraldatud rattasõidul oli lõpetamas kümmekond põhisõidu jalgratturit, kui neile enne finišijoont sõitis vastu auto. Kaks võistlejat kukkus, Andrus Tammistu koguni nii õnnetult, et murdis viis roiet ja abaluu.
Võistluse korraldaja Artur Valgu sõnul reguleeris liiklust Kõrgessaare vaba aja keskuse poolt rattasõiduks moodustatud toimkond ja rada oli nooltega suunatud. “Joogipunktides Luidjal ja Viitasoo teeristis olid meie inimesed ning rada oli stendil oleval kaardil tähistatud,” ütles Valk.
Tema sõnul polnud liiklus võistlustrassil suletud ja korduvalt sai kõiki sellest asjaolust informeeritud. “Veel selgitati nii suuliselt kui ka stendil kirjalikult, et ratturid peavad sõidu ajal täitma kõiki liikluseeskirju, eriti rõhutati seda, et sõidetakse eranditult parempoolsel sõidurajal.”
Algul, kui sõitjad olid ühes suures grupis, sõitis võistlusgrupi ees turvalisuse huvides ka korraldajate buss.
Valk märkis, et enamik rattureid pidas reeglitest ka kinni ja sõitiski vaid parempoolsel sõidurajal. “Ühel hetkel oli aga finišeerumas umbes kümnene grupp sõitjaid ja kõik polnud enam  parempoolsel sõidu­rajal, vaid laiemalt,” kirjeldas ta olukorda ja lisas, et saab aru sõitjate soovist olla võitjate hulgas.
“Kui kõik oleksid sõitnud parem­poolsel sõidurajal, poleks sel korral nii kiiret manöövrit ümberreastumiseks vaja olnud ja kõik oleks ilmselt korralikult lõpujoone ületanud,” oletas Valk.
Peale kukkumist kutsus Valk kohe Tammistule kiirabi ja sai Hiiumaa haigla arstilt Inge Taltsilt ka infot tema tervise kohta.
Jätkab võistluste korraldamist
Valk on Kõrgessaare ratta­sõitu korraldanud juba aastaid ja varem niisuguseid õnnetusi juhtunud pole. “Kuna tegemist on väga kiire spordi­alaga, eriti on seda just maanteesõit, peaks edaspidi liikluse stardi- ja finišipaigas sulgema teistele liiklejatele peale lõpu­joont viiesaja meetri ulatuses,” arutles Valk. “Kõigil on veel suur hoog sees ja enne lõpujoont algab tihedam rebimine.” Veel leidis ta, et turvalisuse huvides peaks liikluse reguleerijad panema ka mõnede suuremate teede maha- ja pealesõitude juurde.
“Olen väga kurb, et selline asi juhtus ja kindlasti on see korraldajatele suuniseks, et ohutuse tagamisega peab rohkem tegelema,” nentis Valk. Tema sõnul võib niisugusel kiirel spordialal kukkumisi ette tulla erinevatel põhjustel, aga korraldajate asi on neid olukordi minimeerida.
“Selle päeva parima ja lohutavama lause ütles mulle Indrek Kutser, kelle tütar samuti kukkus, et Artur, ära nüüd selle pärast ennast täiesti lukku pane, et kaoks isu ja soov rattasõite teha,” sõnas ta.
Valk ütles lõpetuseks, et kõike saab paremini teha: “Nii me üritamegi, aga teha ma tahan.”
Maratoni korraldajad hinnangut ei anna Hiiu Leht küsis juhtunu kohta kommentaari Hiiumaa maratoni ühe korraldaja Liis Remmelgu käest. Remmelg ütles, et tema hinnangut ei anna, vaid räägib hoopis sellest, kuidas nemad võistlusi korraldavad.
“Meie jaoks annab inimene, kes meie korraldatud võistlusele tuleb, oma elu meie kätesse ja meil on kokkulepe, et ei tee võistlust, kui kohal pole meditsiinilist meeskonda,” rääkis ta.
Näiteks Hiiumaa maratonil oli kohal mehitatud kiirabi­auto ja kõigil raja ääres olevatel tiimiliikmetel olid kaelas sildid, millel number kiirabibrigaadile otse helistamiseks, et ei peaks abi tellima läbi hädaabinumbri 112. Väiksematel üritustel on alati kohal ka meditsiinitöötaja. “Et kui peabki kellelegi esmaabi andma, teeb seda professionaal,” ütles Remmelg.
Rada tehes mõtlevad maratoni korraldajad läbi ka ohud, mis võivad tekkida ja eemaldavad need.
“Varasemalt on jooksu­võistluste korraldamisele kaasatud lapsi, meil aga on põhimõte, et lapsi niisugustes kohtades ei kasuta,” märkis maratoni korraldaja. Tema sõnul peavad rajal olema inimesed, kes suudavad teha kiireid otsuseid ja vastutada oma tegude eest, lastelt seda aga nõuda ei saa.
Samuti on nad maratonile alati kaasanud abipolitseinikke ning palunud, et politsei- ja piirivalveamet saadaks välja eriekipaaži, kes jälgiks, et autod peaksid kinni võistlusrajal märgitud piirkiirusest. Terve raja ulatuses seatakse sõidukite piirkiiruseks 30 kilo-­
meetrit tunnis, ülejäänud liiklus­märgid kaetakse kilekottidega. Lisaks panevad maratoni korraldajad suurematele maanteedele teavitavad plakatid suunamärkidega, kus maraton toimub.
Remmelgu sõnul on oluline ka korraldustoimkonna tihe omavaheline suhtlus ja infovahetus. “Meil sõitis võistluse liidri ees jalgratas, me teadsime jooksjat oodata ja olime tema tulekuks valmis,” märkis ta. “Mis on aga keeruline ja miks võib-olla võistlustel mingites kohtades turva lonkab, on see, et keeruline on need inimesed kokku saada,” nentis Remmelg. Näiteks tänavusel Hiiumaa maratonil oli abiks ligi 60 vabatahtlikku ja nende leidmine on korraldajatele tõsine väljakutse.