Õigupoolest võib Kõrgessaare raamatukogu tähistada tänavu ka oma 104ndat sünnipäeva, sest tegu on kunagise Haridusselts Edu raamatukogu järglasega. Haridusselts Edu raamatukogu alustas tegutsemist aastal 1920. Kui selts aastal 1944 likvideeriti, siis kohe asutati Kõrgessaare valla keskraamatukogu, mis suure osa raamatutest sai oma eelkäijalt.
Leelo Sarapuu, kes juhib Kõrgessaare raamatukogu üle 21 aasta, ütles sünnipäevapeol, et raamatukogu vanus võib lähtepunktist olenevalt olla erinev, kuid peamine on, et siin saavad kokku ümbruskonna inimesed. „Olgugi raamatukogu väike, pole see ainult laenutamise koht, vaid kogukonna kese,“ sõnas peoperenaine.
Kui heita pilk ajalukku, siis selgub, et raamatutel oli teatav kogukonda ühendav mõju juba siis, kui Reigi kiriku pastor Immanuel Rinne tegi aastal 1882 pastoraati paarisaja raamatuga raamatukogu ja laenutas sealt peale jumalateenistust kirjasõna. Pole teada, kas tuldi käsu pärast või omal soovil, aga kahtlust pole, et lugemisel on seos vaimuvalgusega.
Vahelepõikena tasub meenutada, et kui praegu on Kõrgessaare raamatukogu koosseisus ka Lauka haruraamatukogu, siis aja jooksul on allüksusi olnud rohkem ja raamatute laenutamise võimalusi Kõrgessaare kandis rohkem. Raamatukogud või teeninduspunktid olid varem Malvastes, Luidjal, Paopel ja Kõpus. Rändraamatukogud olid kolhoosi „Esimene Mai“ kontoris Laukal, Ninametsa Maahaiglas, mis asus praeguses valitsejamajas ja Suursadama Invaliididekodus, mis paiknes Reigi pastoraadis. Laenutuspunkt oli ka Kõrgessaare vallamajas.
Huvi ühendab
Kõrgessaare raamatukogu üks vanemaid lugejaid, 92aastane Õie Haavapuu rääkis HoStell Utoopia restoranis toimunud peol, et tööaastail tal lugemiseks aega ega võimalust polnud – tuli talitada loomi ja viis last üles kasvatada. Aga pensionipõlves on ta seda n-ö tagasi teinud. Kui ta ütles, et hakkas „Leida juures käima“, pidas ta silmas Leida Pielbergi, kes töötas Kõrgessaare raamatukogu juhataja ja raamatukoguhoidjana 57 aastat. Keegi oli kunagi Õiele öelnud, et raamatukogust saab sama hea tunde nagu oleks saunas käinud ja sama meelt on temagi.
„Ma ei oska üldse ilma lugemata istuda,“ ütles eakas naine. Eriti hindab ta kriminulle, mis pole liiga kriminaalsed ja reisiraamatuid, millest viimatiloetu viis teda Soomemaale. Õie noorim tütar Viive Lepamaa on samuti raamatukogu sage kasutaja. Ta leiab, et Kõrgessaare raamatukogu on suurepärane koht, kuhu huvilised on oodatud ja päriselt ka käivad, east sõltumata. Põhjenduseks tõi ta, et pole vahet, kas noor või vana – raamatud teevad elu sisukamaks.
Raamatukogu lugejate seas on ikka olnud ka koolilapsi ja noori – viimastel aegadel pisut alla saja. Huviklubist aga võtavad osa eeskätt täiskasvanud, keda on kaks-kolmkümmend. Mitmed pidulised arvasid, et võibolla on vanemate inimeste taoline kooskäimine noortele eeskujuks. Oldi üksmeelsed, et kuigi tänapäeval saab infot internetist, ei asenda see inimlikku kontakti, mida siin kogeda saab. Aga selle taipamine tuleb aastatega.
Niisama ei juhtu
Ene ja Toivo Mänd on Kõrgessaare raamatukoguga ja seal tegutseva huviklubiga olnud seotud paarkümmend aastat. Ene meenutas, et klubisse kutsus teda Liia Toom ja nüüd on selles osalemine muutunud talle lausa vajaduseks. „Siin on mõnus, väga ühtehoidev seltskond,“ ütles Ene ja kinnitas, et kõik liituda soovijad on oodatud ja tegevus on mitmekesine. Toivo lisas, et huviklubiliste eesmärgiks pole silma paista, vaid see on enda jaoks – saab teisi vaadata-kuulata, ennast näidata ja vahel sõna sekka öelda.
Vestluse jooksul ei jäänud kordagi kõrvu, et laudkonnas oleks keegi rõhutanud just enda osa, vaid häid sõnu jagus kõigi ja kõige kohta. Üksteise tugevuste esiletõstmine ja neile tuginemine, nali ja naer, uudsete ja huvitavate mõtete elluviimine neisse uskudes ja ise kaasa lüües – see on möödapääsmatu, kui on tahe hoida koos kogukonna tuumikut. Ja kui tuumik on tugev, tugevneb ajapikku ka kogukond. Paistab, et Kõrgessaares on see õnnestunud.
Samas teavad asjaosalised, et Kõrgessaare raamatukogu on aegade jooksul pidanud toime tulema riigikorra muutuste ja ametkondlike ümberkorraldustega, üle elanud korduvaid kolimisi ja tegevuskulude kärpeid. Nüüdki, kui jutuks tuli tulevik, kõlas murenoote – kas Hiiumaa valla juhtidel jätkub usku ja tahet, tagada küllaldane rahastus raamatukogule, mis on rohkem kui raamatukogu ja täidab kohalikku kogukonda liitvat rolli. Sest hea valitsemise tava tähendab, et omavalitsus tegutseb kogukonna hüvanguks, mitte vastupidi.
Pühendunud eestvedajad
Pole kahtlust, et niisamuti nagu on välispidine tugi raamatukogule vajalik, on vaja ka pühendunud juhti. Ja et Leelo Sarapuu on õige inimene õigel kohal, selles paistsid kõik kohalviibijad ühel arvamusel olevat. „Tal on mõni nali alati käepärast ja ta maandab kõik pinged, kui neid peaks tekkima,“ tõdes Siiri Pielberg juturingis. Elna Pähn, kes vajadusel käib Leelot tööl asendamas, lisas, et juhataja oskab igas tulijas luua tunde, et just teda on oodatud. Leelo sõnul on tal vedanud, et selline seltskond on Kõrgessaare raamatukogu juurde kogunenud ja ta püüab lihtsalt aidata nende tahtmiste teostumisel ja et oleks huvitav.
Peol kandis Leelo Sarapuu koos huviklubi naistega ette põimiku endiste piirkonnas töötanud raamatukoguhoidjate ja lugejate mälestustest. Sellega seoses selgus, et Ludmilla Träderi eestvedamisel on kogutud uue raamatu jagu Kõrgessaare piirkonna inimeste lugusid, mis on plaanis kaante vahele toimetada – juhul, kui kõik laabub. Eelmine sarnane mälestuste kogumik nimetusega „Meenutusi elust“ valmis aastal 2006. Toona osales selle koostamisel ka Tarvo Malk.
Ludmilla Träder ehk Luisa, nagu teda laialt tuntakse, ei saanud seekord peol osaleda. Kuid temast räägiti kui „heast hingest“, kes endise vallasekretärina ja avatud suhtlejana kõiki kohalikke inimesi tunneb, olles nende vahel nagu ühenduslüliks.
Mitmed pidulaua ääres viibijad tuletasid meelde Toonelasse lahkunud Liia Toomi, kelleta raamatukogu kogukonnakeskuseks kujunemist ei ole võimalik ette kujutada. Varem olid Luisa ja Liia olnud Leelo sõnul justkui tandem, mis oma ideedega oskas teisi kaasa haarata. Liia jätkas Leida Pielbergi kokku kutsutud padjaklubi, hilisema nimetusega „Linnusilma“ eestvedamist. Talle oli tähtis, et käsitöö tegemisel, näituste ja näitusmüükide korraldamisel, matkadel ja väljasõitudel lõid kaasa vanaemad ja lapselapsed, noored ja vanad.
„Linnusilma“ tuldi lähikonnast ja kaugemaltki, samamoodi nagu ka siis, kui Laukal elanud ja käsitööõpetajana töötanud Leida Tõnismaa huvi- ja käsitööringi vedas. „Nüüd jätkab huviklubi seda kooskäimise traditsiooni,“ ütles raamatukogu pikaajalise juhi Leida Pielbergi tütar Siiri. Ta rääkis, et Siret Lahemaa ärgitusel käib ka Laukal koos rühm naisi, kes end Lauka lapimuttideks nimetavad ja ilusat käsitööd teevad.
Seos kirjandusega
Kõrgessaare maile koos perega elama asunud tekstiilikunstnik Ainikki Eiskop panustab huviklubisse oma teadmiste ja oskustega. Nii saavad teistelegi selgeks uued tehnikad ja tekivad uued käsitööesemed. Näiteks on plaanis hakata tegema nöörvaipu, aga enne tuleb õppida tegema näpunööri. Samuti on tänu Ainikkile rikastunud näituste maastik, kus saab näha kõrgetasemelist tekstiililoomingut. Jaanus Eiskop aga talletab sündmused fotodele ning aitab insenerina kaasa nõu ja jõuga.
Mõistagi on raamatukogu juures tegutsevas huviklubis kõik üht- või teistpidi seotud kirjandusega. Leelo ütleb, et kirjandus käib kõige muuga kaasas, on selle kõrval. Ehkki viimatine kirjaniketuur jõudis Kõrgessaarde aastal 2016, on siin sellegipoolest omakeskis tähistatud märgilisi kirjanduslikke aastapäevi ja kõneldud teemadel, mis mõnest teosest ajendatud. Alles äsja meenutati Ülle Ullat, kes Kõrgessaarega oli pikalt seotud, samuti Anna Haavat, kelle elu ja luule ajendab arutlema oma kodutunde üle.
Nagu Mare Karilo nii ka Lii Romandi sõnul pole nad märganud, et „meie inimestest“ keegi kardaks oma mõtteid välja öelda ja rääkida kasvõi sellest, mis on arusaamatu. Ja kui mõnikord tuleb jutuks poliitika, ei olevat seegi neid tülli ajanud. Võibolla on põhjus selles, et need inimesed, kes huviklubis koos käivad, võtavad elu mitmekesisust loomulikuna ja peavad raamatukogu klubi justkui koduks.
Leelo Sarapuu: Aitan kaasa, et oleks huvitav
Umbes aastal 2008 hakkasime koos Leida Pielbergiga korraldama mininäitusi erinevatest esemetest. Need olid kas isikunäitused või temaatilised. Tekkis mõte, et miks peab raamatukogus käima ainult lugemas, võiks ju muudel põhjustel samuti käia. Meie ümber on nii palju inimesi, kes tegelevad millegi huvitavaga, koguvad midagi või on huvitava elukutsega, kuid keegi ei tea sellest.
Nii kujunesid teemad – kohalik ja Hiiumaaga seotud ajalugu, päevakajalised sündmused, huvitavad inimesed – ikka see, mis silmaringi laiendab. Kirjandus käis asja juurde.
Mininäitused olid väga populaarsed, inimestele meeldis. Astuti sisse ja küsiti, mis teil järgmisena tuleb. Eriti on selle poolest meelde jäänud nüüdseks juba lahkunud Ülo Jõgi ja Tõnis Ülemaantee.
Miks mitte pakkuda seda, mis inimesi huvitab ja korda läheb? Pole sundi ega kohustust, ainult tahtmine heas seltskonnas kasulikult aega veeta. Paljud elavad üksinda ja siis on oluline teise inimesega suhelda näost-näkku, eriti paistis see silma koroona ajal. Kui näiteks 3–4 inimest said raamatukogus kokku ja arutasid ilmaasju, olid nad lahkudes palju helgemas meeleolus. Toonitan, et nii on see kõigis maaraamatukogudes üle Eesti, igaühes pisut isemoodi. Pean lisama, et pole ühtegi inimest, keda nähes tahaksin tagauksest lahkuda. Ei ole vingujaid, virisejaid – on hoopis positiivsus, huumor, uudishimu ja tahtmine teada saada.
Kogukonnatöö raamatukogus – või kuidas seda nimetada – on tähtis neile, kes teavad, mida tahavad. Nad osalevad raamatukogu ettevõtmistes ja käivad välja ideid. On vedamine, et selline seltskond on Kõrgessaare raamatukogu juures ja mina püüan lihtsalt aidata tahtmiste teostumisel ja et oleks huvitav.
Ludmilla Träder.
Ludmilla Träderi peokõne, mis jäi peol pidamata
Minu ja paljude teiste jaoks on raamatukogu kogukonnakeskus, mõnus kogukondlik kogunemiskoht, kuhu alati on hea tulla ja lahkuda teadmisega, et siia tulen kindlasti tagasi.
Raamatukogu on haridusasutus. Siit saame uusi teadmisi erinevatel teemadel, olgu see kirjandus, kunst või arvuti kasutamise oskused. Siret ja mitmed teised on meid harinud käsitöö alal.
Raamatukogu on kultuuriasutus. Kohtumised huvitavate inimestega laiendavad silmaringi. Oleme saanud põnevaid elamusi Hiina reisilt, Iisraelist, Karjalast ja vanade fotode vaatamisest. Helle-Mare on meid harinud rahvakultuuri ja laulu-tantsupidude teemadel, Aira metsanduse teemadel, Andres keskkonna alal jne.
Tänavusel Hiiumaa kunstiaastal oleme korraldanud huvitavaid näitusi erinevate kunstnike töödest ja Kõrgessaare piirkonna kunstnike ühisnäituse.
Raamatukogu on ka sotsiaalkeskus, sest omavaheline suhtlemine ja info jagamine on oluline. Võiks öelda, et raamatukogu on nagu Vaimse Tervise Keskus. Siin võetakse Sind lahkelt vastu, tuntakse huvi, kuidas läheb ja mida soovid lugeda. Olen märganud, et raamatukogust ei välju keegi suu kriipsuna nina all, vaid hea tuju ja naerul näoga. Mulle tundub, et ta on siit saanud tervendava elamuse. Ja kogu selle mitmekülgse tegevuse taga on meie raamatukogu Leelo.
Ühtki näituse avamist, kirjanduslikku koosviibimist või muud üritust ei saa lugeda kordaläinuks, kui seal poleks arvukalt osalejaid. Me oleme rahul kohaletulnutega, sest meie väikesed ruumid võimaldavad koguneda kahekümne inimese ringis. Alati on inimesed kohal ja üha uute tulijate üle on meil suur heameel.
Kõrgessaare Raamatukogu 80 juubeli galerii
Fotod: Harda Roosna
