Olin arvanud, et Vaitka puisniit on alles sissejuhatus sellele päris Koiva puisniidule. Tegelikkuses me edaspidi enam sellist tammede “savanni” aga ei trehvanudki. Päris kaitseala lõunaservas siiski on üks puisniiduala, ent arvatavasti mitte nõnda uhke kui Vaitkal.
Kuid ka muidu oli see maastik väga kaunis. Üksikud harali tammed metsaribades andsid tunnistust, et muiste oli siin märksa lagedam. Siiski on avarat karjatatavat maad päris palju praegugi. Need kulgevad pikkade vonklevate aasadena, tükati läigeldes vesiseid tarnasootide juppe ja järvikuid. Kõrgemates kohtades õitses nurmenukke. Vaadet sulgemas lehtpuised metsaribad või suisa uhked männikud.
Metsatee kulges risti läbi männipuise seljandiku. Kas on see istutatud või ise tärganud? Ilmselgelt on tegu salutüüpi männikuga. Võõrastav oli vaadata, kuidas mändide all kõik sarapuud, pärnad ja isegi tammed on maha saetud. Milleks küll? Tahetud saavutada karjatatavat metsa. Kuidagi kummaline tulemus igatahes.
Järgmine pikk rohumaariba, millel nimeks Sõakolk. Selle põhjatipus, vett täis järviku taga, kõrgus me otsitav: Sõatamm. Tema on Valgamaa jämeduselt teine tammepuu, jäädes vaid alla kümnendi eest kõvasti kannatada saanud Pühajärve Sõjatammele. Veerand sajandi tagused andmed annavad Koiva Sõatamme kõrguseks 20 m ja tüveümbermõõduks 6,27 m. Paraku on temagi räsida saanud. Üks suur oksaharu on maha murdunud ning tüves haigutab õõnsus. Nähtavasti on keegi lollpea selle kunagi põlema pistnud, sest vastu mustendab söestunud pind. Kuid tamm üritab visalt õõnsuse ümber uut puitu juurde kasvatada.
Uus silt puu kõrval teatab, et see on Koiva tamm. Õõnsusest leiab veel kaks silti: nõukaaegne “Tamm” ja hilisem, pooleks murtud “Sõatamm”.
Vanad põlispuud lummavad alati. Hea oli lihtsalt istuda tema juures langenud oksaharul ja mõnda aega niisama olla. Kuigi ega ma päris botaniseerimata saanud hakkama Sõatammegi all. Võsa tungib siin vägisi peale, muuseas kikkapuu ja jalakas ning isegi punane leeder. Maajalad juba õides, üles pürgib ruljate vartega mitmeõieseid kuutõverohtusid, tärkavad pajulillerosetid. Nende mullused varred ulatuvad püsti tõstes mulle lõuani. Nii võimsaks kasvab kodumaistest vaid karvane pajulill. Kusjuures tegu pole mingi haruldusega, leidub teda muuseas ka Hiiumaal.
Jätsime Sõatammega hüvasti ning kõndisime piki rohuaasa kagu suunas. Vahepeal ahenes see kitsukeseks. Siin toomevõsas tõusid jõudsad humalate värsked ladvad. Lehtmetsariba servas laiutas oksi paar tamme, lisaks üks suur õunapuu. Kas metsõunapuu või siiski metsistunud aedõunapuu? Järgmiseks aas laienes enne metsarüppe sumbumist veel korraks. Seda liigestas mõni valgetüveline kask, luues päris puisniidulikku meeleolu. Siitsamast keerasid teeroopad paremale, riivates võsametsa. Too võpsik lausa vapustas. Hüva, ma olen näinud laidudel türnpuusalusid, ent säärast pikalt kulgevat türnikut seni mitte iial. Täiesti segane türnpuumets! Ainult ja ainult türnpuud, ühetüvelisena, mitmeharuliste puntidena. Nad pole kõrged, vaid mõnemeetrised, ent loovad lausa vahemeremaisena mõjuva rässakmetsa. Kunagi oli siingi heinamaa, ent nüüd haaravad sellest tubli tüki enda alla türnpuud, türnpuud ja veelkord türnpuud.
Jõudsime Ala-Konnule. Kas võis siin muiste talu olla? Nüüd igatahes mingi suvilalaadne kompleks. Kahe suure kadaka tagant paistis sebratriibuline post – Eesti lõunapiiri tähis. Ja selle järel lai Koiva jõgi. Siin ta voolas, oma liivaste pervede vahel. Samas kaldal kikkapuude võsa, taamal allavoolu, Eesti poolel, seletas silm tammikut. Ilmselt kunagise tammepuisniidu kinnikasvanud osa.
Kujutlesin, kuidas oleks siin elada. Aastate eest mängisin ilusates paikades sageli sellise mõttega. Mulle tõesti meeldivad need Koivaäärsed maastikud. Neis on midagi…
Kui järele mõtlema hakata, siis Eesti jõgedest mu lemmikuim ongi vist justnimelt Koiva. Kahju ainult, et 450 km pikkusest Koivast on kodumaa osaks ainult üks kallas ja sedagi vaid veerandsaja versta pikkune jupp.
Kuid isegi sel piiratud alal oleks avastamist veel küll ja rohkem. Lõppude lõpuks oli seekordne lehekuu reis üldse mu esimene tutvus Eesti piiresse jääva Koivaga. Seal Läti pool olen ta kaldaid näinud korduvalt ja päris mitmel pool. Ja nüüdki viis me teekond juba edasi Lätimaale, Koivaliina suunas.
