Ja lastel? Uued vihikud, uued õpikud, uued päevakavad. Osa neist on läinud kooli rõõmuga, teine osa varjatud ärevusega, mis saadab neid juba esimesest koolipäevast peale. See ärevus ei oska end tihti sõnadessegi panna, aga ta tuleb ikkagi – kõhuvaluna enne esimest koolipäeva, peavaluna varahommikul, kätevärinana kooliteel. Sellest on saanud osa nende koolielust: koos vaheajaga lõppes ka paus koolikiusust. Kõik, kõik on uus septembrikuus, välja arvatud suvega veel pikemaks sirgunud jõmm, kes koolikoridoris irvitades pisemate laste päralejõudmist ootab.
Pealtnäha meil sellega justkui probleemi pole. Kiusamisest ei räägita Hiiumaal avalikult. Ei KiVa programmist, ei vanemate kaasatusest, ei sellest, mis strateegiad koolidel kiusumurega tegelemiseks on. Neid jutte ei loegi lehest ega kuule ka naistelt saunas, meestelt veel vähem.
Aga…
“See on igapäevane, et suured poisid sülitavad minu peale kooli koridoris,” pihib mulle ühel talvepäeval üks teise klassi tüdruk ujula pesuruumis. Ta seisab parajasti kraanikausi ääres ja laseb külma vett üles paistetanud kulmule, mille pihta üks neist samadest suurtest poistest on äsja basseinis palli virutanud. Mitte niisama mänguhoos, vaid toore teismelise jõuga. Meetri kauguselt.
Kui ma teismelisega asja selgitama lähen, tundub, et häbenema peaksin hoopis mina. Tüdruk ise alustas, mingit vabandust ei ole vaja, tegele oma asjadega!
Teismelise ema poja käitumises probleemi ei näe. Poisid on poisid. Ikka juhtub. Pealegi tuli ju kaheksane tüdruk ise muhku norima.
Mõni kuu hiljem kuulen, kuidas tüdrukust paar klassi vanem laps vahetab sügisest kooli. Põhjus? Kius.
Kius, millega ei suudeta midagi ette võtta, sest kiusajate vanemate arvates reageerib ohver üle. Lapse ema on ahastuses, aga teha ei ole midagi. Kiusajate vanemad kaitsevad omi lapsi, kooli käed on seotud.
“Sellesse ja tollesse kooli ei soovita ma sel aastal last üle viia,” räägib mulle tasakesi ka sotsiaalpedagoog ja lisab napisõnaliselt: “Väga palju kiusamist ja probleemseid lapsi.”
Aga kiusajatest ei peaks sõltuma see, millise piirkonna kooli lapsi edasi viia saab. Hiiumaal läheb see valik aegamööda aina ahtamaks, kuni jõuab kätte gümnaasium ja kohalikud valikud ongi otsas.
Kui hakata järge ajama, koguneb neid lugusid ehmatavalt palju. Reeglina, mida suurem kool, seda rohkem kiusu.
“See on igapäevane, et suured poisid sülitavad minu peale kooli koridoris,” pihib mulle ühel talvepäeval üks teise klassi tüdruk ujula pesuruumis.
Laste jaoks aga ei ole need lihtsalt lood, see on neid igapäevaselt ümbritsev kasvukeskkond, mis kujundab nende vaated, hirmud ja eetikataju kogu ülejäänud eluks. Kujundab nende sotsiaalset ärevust või selle puudumist, nende turvatunnet ja edasi ka juba seda, kuidas nad ise kunagi omi lapsi kasvatama hakkavad või täiskasvanuks olemisega toime tulevad.
Kui siit veel edasi minna, siis Eestis ei ole kuuldavasti näiteks ka vägistajaid – on enamasti vaid ohvrid, kes reageerivad üle. Ise ta tahtis, ma tegin ainult natuke nalja!
Koolikius ei näe kõigi jaoks samasugune välja. See ei tähenda alati siniseks löödud silma või pihta pandud taskuraha. Kius võib täiskasvanu jaoks jääda üsna märkamatuks, eriti nutitelefonide ja sotsiaalmeedia virr-varris. Iseäranis seepärast on tarvis, et me saaksime kõik üheselt aru: kiusu ei defineeri mitte kiusajad, vaid kannataja. Ja ohvreid tuleb uskuda.
On hädasti tarvis, et meie lapsed saaksid hakata tähele panema oma tegude tagajärgi, mitte, et kannatajaid tembeldataks nõrgukesteks või liigtundlikeks. Kõik inimesed on erinevad, aga kõigi heaolu ja turvalisus on võrdselt oluline. On hädasti tarvis, et me hakkaksime koolikiusust kõva häälega rääkima.
Kooli ja lapsevanemate vahel peab olema läbipaistev suhtlus, kus probleemid ei jää vanemate eest peitu koolikoridoridesse ega õppeasutuse eest lapse nutitelefoni. Seda võitlust saame pidada ainult koostöös ja nii avalikult, et ka lapsed hakkaksid vahet tegema, kust jooksevad lubatu ja lubamatu piirid. Kiusust rääkimine ei ole kunagi rünnak lapsevanemale ega ka kooli juhtkonnale, selle lahendamine peab olema meie kõigi ühine südameasi. Ka kooliväliste kõrvaltvaatajate jaoks, kel endil ehk lapsi polegi. See on täiskasvanute ühine vastutus.
Ükski laps ei ole halb. Ei see, kelle käed septembri saabudes tasakesi värisema hakkavad, ega ka see, kes tunneb mõnu taasleitud jõupositsiooni üle. Aga kõigil lastel on vaja turvatunnet nii kodu- kui ka koolikeskkonnas ning võimalust oma muredest rääkida. Jutuajamisi õpikute pakkimise ja uute tuulte vahele: kuidas me saame üheskoos teha nii, et sel aastal meie saarel keegi dušinurgas paiste löödud kulmu üle ei nutaks ega järgmisest aastast enesekaitseks kooli ei peaks vahetama.
