Üks lugu sellest, kuidas põlvkondi tagasi maha istutatud männid mõne teise põlvkonna jaoks jälle “maltsapuuks” saavad.
Raske lumi ning tuul on Kassari mände tänavu jõuliselt väntsutanud. Kus elanikud sees, sealt kostub saekisa. Ja majapidamistes, kus suvitatakse, vaatab kohati vastu trööstitu pilt igasse ilmakaarde langenud õblukestest mändidest, mis meenutavad reas pudeliharjasid. “Nende kohta öeldakse ka maltsmännid,” lausub Keskkonnaameti looduskaitse korraldamise osakonna maahoolduse büroo vanemspetsialist Kaie Sarv. Ta peab silmas, et sellistel puudel ei ole olnud jõudu piisavalt jämedust koguda. Küll aga on nad jätnud pimedusse hääbuma kadakad. “Neil mändidel ei ole erilist väärtust isegi mitte küttena,” ütleb ta.
Kunagi paistis meri kätte
Selleks, et võpsikusse kasvanud Kassaris jälle kunagisi vaateid, loopealseid ja rannaniitusid näha, on ametnikud, maaomanikud, hobused-lambad mitu aastat vaeva näinud. Minu vanaema, Tagukülas 1939. aastal sündinud Laine Tikenberg (toona veel Elmi) saab jälle mõnes kohas noorusest tuttavat vaatepilti – kadakatuttidega Kassarit – näha. Muidu kipub ta ikka autosõidul imestama, kui palju männimetsa Kassaris nüüd on. “Mõtle, teelt paistis kunagi meri kätte!” Peale kadakate ja niidumetsa muud Kassaris polnudki. “Nüüd ei kujutaks ettegi.”
Erakogu Laine Elmi sünnitalu Kassaris Tagukülas, mil seal kasvasid valdavalt kadakad ning üksikud suuremad puud olid maja juurde istutatud.
Ent Laine mäletab ka vähikäiku – aega, mil mände liiga lagedasse Kassarisse hoopis istutati. “Ja mõtle, kõik läksid kasvama ka, ehkki maa oli väga liivane,” ütleb Laine. Ta mäletab, kuidas kogu Kassari kooli õpilased, tema üks neist, istutama pandi. “Üks tegi maasse haava ja teine pani männiistiku haava vahele.” Kassarimaalased istutasid toona mändi rõõmuga, varjuks meretuultele.
“Meil oli enne seda nii lage maa ja kõik tuulas. Ema ikka ütles sedaviisi, et kui tuul on mere poolt, siis on hirmus külm ja kanad on pidevalt lennus. Ei olnud kuskilt varju leida. Aga männid hakkasid nii hästi kasvama, et lõid kadakad minema,” räägib vanaema. Kui männid nooremad olid, siis ei raatsitud neid kütteks ka mitte harvendada. Pigem läks ahju vana hea kadakas. “Mändi pidi hoidma, et ta ikka paljuneks. Nüüd on muidugi niimoodi, et merd üldse ei paistagi enam,” ütleb Laine. “Kassari oli kunagi hoopis teistsugune ja kui mina olin laps, siis oli see muutus algstaadiumis,” mõtiskleb ta.
Seda, millal ja kui palju mändi on Kassarisse kunagi külvatud ja istutatud, ei oska täna enam öelda keegi. Ka mitte kauaaegne Hiiumaa looduse- ja metsakaitsja Maie Jeeser, kes nendib, et täna tahetakse männist jälle paiguti lahti saada.
“Nüüd meeldivad jälle kadakad rohkem,” nõustub kunagine Käina ja Putkaste metsaülem Indrek Pisa. Ta meenutab, et juba 70ndate lõpus, 80ndate algul tuli hakata mändi näiteks Sääretirbist maha raiuma.
Mänd võimutseb
Esimesed männid istutati Kassarisse ilmselt 19.–20. sajandi vahetusel mõisnike korraldusel. Viimased lootsid, et männisalud peatavad tuiskliiva ja toovad põuast vaevatud hõreda kadastikuga maa kohale vihmapilvi.
Sama vaade tänapäeval.
Keskkonnaametnik Kaie Sarv ütleb, et mänd ja teised puud oleks karjatamise lõppemise tagajärjel tahtnud Kassaris võimutsema hakata nii või teisiti, kuid kunagine külvamine ja istutamine on protsessi kiirendanud. Ta on kuulnud, kuidas omal ajal istutati Hiiumaa randadesse isegi pilliroogu katusematerjali tarbeks. Tänapäeval jälle tõrjutakse pilliroogu nii loomade kui niitmisega. “Kaks survestajat on ikka kaks. Mõlemad purustavad oma tegevusega risoome ja takistavad pillirool õitsema jõudmist.”
Kus vähe kuivem on, on puittaimestik kohal. Esmalt põõsad ja siis algab juba metsastumine männi ja märjemates kohtades sanglepaga. “Kui männioksade happelisus võtab ära taimestiku, siis sangleppade all on nii pime, et sealgi kaob ära kogu senine taimestik,” selgitab Sarv. “Puistu jääb liigivaeseks.”
Tagasi vanaemade aega
Karjatada neil aladel enam ei saa, sest loomadel pole midagi süüa. Küll aga varjuvad puistutes rebased ja varesed, kes rannaalal pesitsevate lindude munadega mugavalt einestavad. “Mida laiem rannaala, seda turvalisem on lindudel pesitseda ja ebaturvalisem rebasel süüa otsida.” Kassari on näiteks üks väheseid väike-laukhane puhkekohti rändel.
Erakogu Laine Elmi piirivalvetorniks ümber ehitatud Kassari tuuliku juures ajal, mil männi asemel kasvas Kassaris valdavalt kadakas.
Kui kunagine looduskaitse võis pisikesi mände hoida, siis nüüdne looduskaitse puhastab maastikukaitsealad harvesteri ja giljotiiniga põõsastest ja puudest, mis seal vanaema-aegadel ei kasvanud. Hiljem käiakse ala kettniidukiga üle, et sinna võsa ei jääks ja vajadusel kännud freesitakse. Kogu alles jäänud multš viiakse võimalikult suures koguses ära. Muidu takistab see niidutaimede tärkamist. Hake läheb Kärdla katlamajja keskkütteks või Käina ujula kütmiseks.
Kokku on jaanuari seisuga Kassaris 1876 hektarit kaitsealuseid pärandniite. Enamus rannaniite on tänaseks karjatamise teel jälle hoolduses.
Erakogu OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Kaie Sarv nendib, et inimesed on olnud niitude taastamise suhtes skeptilised, aga nüüd tullakse tänama, sest sinna on tagasi tulnud metsmaasikad ja muulukad.
Osa on raiumisele jätkuvalt vastu. Nii võib siin-seal keset niidualasid näha tuules õõtsuvaid männiribasid.
Igatahes on Kassari ehe näide sellest, kui muutlik võib olla inimmeel selles osas, mida on vaja kaitsta.
Miks endist pilti taastatakse?
Vastab keskkonnaamet:
- Üldine eesmärk on kaitsta Kassari ja Käine lahe äärseid poollooduslikke kooslusi (pärandniite) ning lindude rändepeatusi ja pesitsuspaikasid (Käina laht kuulub rahvusvahelise tähtsusega linnualade hulka).
- Niidud on erakordselt liigirikkad. Nii on plaanis Kassaris taastada ka puisniite, mis on regulaarselt niidetavad rohttaimede ning hõredate puude ja põõsastega alad. Kassari üheks eripäraks on olnud ajalooliselt puisniitude ehk niidimetsade rohkus.
- Selleks, et Kassaris oleks hea elada nii hiidlastel (ja teistel inimestel) kui ka lindudel ja loomadel.
