Müürilehe reporter Linda-Mari Väli kirjutab poliitikute viimastest lubadustest Eesti metsamajanduse kohta, mis teenivad jätkuvalt vaid kasu, mitte looduslikke elupaiku. Väli hoiatab, et kui praegu keskkonnaministeeriumis plaanitav metsaseaduse muudatus vastu võetakse, hakatakse Eestis senisest oluliselt rohkem metsa maha võtma.
Metsandusküsimused on põletavad mitmel põhjusel. Kuna maailma üldine ökoloogiline olukord on jõudmas vältimatusse kriisi, tuleb vastutustundlikul kodanikul kahtlemata pöörata silmad enda koduümbrusse ning küsida, mis seisus on ülepea meie mets kui selline ning millises suunas praegused poliitilised hoovused riiklikku ja eraviisilist majandamist kannavad.
Väli nendib, et uue iseseisvuse väljakuulutamisest peale on meie riiklik poliitika aasta-aastalt üha neoliberaalsema metsamajandamise poole liikunud, vähendades aina uute seadusemuudatustega kavakindlalt erinevaid metsaraidega seotud piiranguid. Praegu menetletakse keskkonnaministeeriumis uut metsaseaduse muudatust, mis käesoleva aasta lõpuks oponeerivate huvigruppide vastupanust hoolimata läbi tahetakse suruda.
Tööstuslik metsamajandus ennekõike?
Ajakirjanduses on puudutatud eelkõige kuuse raievanuse alandamise küsimust, mis spetsialistide sõnul kohalikud kuusikud valusa löögi alla seab. Eestimaa Looduse Fondi (ELF) juhatuse esimees Silvia Lotman on Müürilehele ka toonitanud, et seaduseuuendus keskendub eelkõige tööstuslikule metsamajandamisele. Seda arvamusavaldust toetab ka hiljuti erinevate metsandusega seotud ettevõtete valmistatud puidukasutuse prognoos, mis ennustab, et järgneva kahe aasta jooksul kasvab aastane raiemaht peaaegu 4 miljoni tihumeetri võrra. Prognoosi täitumisel ületab metsa raie olulisel määral juurdekasvu ning meie metsade tagavara hakkab kiires tempos vähenema.
Väidetavalt on intensiivne metsanduspoliitika pannud mõnesid metsatööstureidki ELFi ja teiste looduskaitseorganisatsioonide poole pöörduma, sest neilegi hakkab tunduma, et praegune metsanduspoliitiline suund viib ühel hetkel punkti, kus metsa majandamisvõimalustesse tekib auk. Sel juhul kannataksid metsa ebaratsionaalse majandamise all meie lapsed ja lapselapsed ning tegu oleks riigi peamise ainelise rikkuse lohaka ja vastutustundetu käitlemisega.
Lõpuks taandub küsimus sellele, kas mets on eestlasele eelkõige tuluallikas või on see meie kultuuri alustala, mida me peame oma laste ja nende järeltulevate põlvede huvides hoidma ja väärtustama. Juhul kui ühiskond metsandusküsimust teadvustama ja väärtustama hakkab, näeksid demokraatliku ühiskonna tavad ette metsanduspoliitika ülevaatamist valitsuse tasandil ja oponeerivate osapooltega avatud dialoogi alustamist.
“Väga paljud loodushoiule, majandusele ja ühiskonna terviklikule arengule keskendunud inimesed on seda juba aastaid oodanud ja selle nimel ränka tööd teinud. Võib-olla oleks valitsuse tasandilt mõistlik oma kodanikerühmitustele nende aktiivsuse tänutäheks veidi vastu tulla, seda enam, et lõppeks on küsimuse all meie laste ja maa püsimajäämine,” kirjutab Müürileht.
Metsade üleraiest
Müürilehe artiklit kommenteerides selgitab metsateadlane Raul Rosenvald, et kui [uus] arengukava lubab raiuda kuni 15 miljonit tihumeetrit aastas ja praegu raiutakse
u 10 miljonit tihumeetrit aastas, siis loomulikult Eesti metsade tagavara väheneb. Äripäeva andmetele viidates tõi ta välja, et Eesti metsade jooksev juurdekasv on 12 miljonit tihumeetrit aastas, reaalselt juurde kasvav ja kasutatav maht on u 8,5 miljonit tihumeetrit aastas. “Muideks, metsapindala Eestis ei kasva, täppisuuringud näitavad, et viimastel aastatel on raadamise (karjäärid, kinnisvara-arendus) mahud ületanud maa metsaks arvestamise mahud,” sedastab Rosenvald.
Metsahuviline Asko Lõhmus lisab, et metsanduse kliimaefekt on väga keeruline, kuid üldreeglina on teadlased jõudmas arusaamale, et elus puude raie kütteks ei ole kliimasäästlik.
“Samuti tuleb mõista, et kliimakokkuleppe sisu ei ole sektoritevaheliste tehingute tegemine, vaid kliimaefekti tuleb vähendada kõigis sektorites, sh metsanduses eraldivõetuna. Jah, tean, et Eesti riik püüab Euroopas läbi suruda leevendusi sellele reeglile, aga hetkeseisuga loetakse igasugune lageraie siiski kasvuhoonegaaside emissiooniks,” lisab Lõhmus
Lõhmus kritiseerib ka Maaülikooli teadlasi, kes on andnud sisendit üksnes puidutootmise seisukohalt, säästev metsandus hõlmab aga teatavasti tervikut keskkonna-, sotsiaal- ja majandusküsimustest. “Seda tervikut Eestis ei ole ning võin oma kogemusest kinnitada, et keskkonnaministeerium on viimase kümne aasta jooksul sellealast head tahet järjekindlalt ignoreerinud,” kinnitab Lõhmus. “Just selle tulemusena oleme praegu olukorras, kus keskkonnaorganisatsioonid tunnevad end sundseisus, kus debatti pidada ei olegi lihtsalt võimalik ja nende esindatavaid väärtusi järjekindlalt naeruvääristatakse.”
Lõhmuse hinnangul peaks metsakasvatus olema ühiskondlike eesmärkide teenistuses, mitte asi iseeneses ning metsalooduse kaitse pole mingi tühiasi või lisavidin.
Põhjuseks, miks metsa majandamine on nii intensiivseks aetud ja läheb aina samas suunas, toob ta asjaolu, et metsatööstus on Eestis äärmiselt oluline eksportija. “Just see on vahetu põhjus. Aga varjatud tagajärg on, et me toidame sedakaudu läänemaailma raiskavat elulaadi ning meie ei suuda maailma ahnust mitte kunagi rahuldada, isegi kui kõik meie metsade puud puidutoodeteks teeksime. Riiklik puidupoliitika peab olema säästlik ja läbimõeldud igas mõttes.”
Pikemalt https://www.muurileht.ee/vahearuanne-korruptiivsest-metsapoliitikast/
