Jälgi meid

VARESE LOOD

Kärdla rannakarjamaal sõrmkäppi otsimas

Kärdla rannakarjamaal leiduvat balti sõrmkäppi – see on Hiiumaal levikut laiendav käpaline, kes silmapaistvalt sageli puntidena koos kasvab.
Eks septembri algus oli nende tabamiseks natukese hiline. Samas, viljuvad varred võiks ju siiski veel püsti turritada? Paraku ei näinud ma ainsatki. Nägin hoopis lehmi ja lehmakooke. Äkki pistsid nemad kõik orhideevarred juba pintslisse?
Muidugi on suurepärane, et veised Kärdla randa tagasi toodi. Mitu aastakest tagasi see oligi, kui nukrutsesin siinse rannaniidu kinnikasvamise üle? Jajah, lehmad on tagasi. Seal rannapiiril nad kampa kogunesidki ja veelombi tagant uudishimulikult vastu vahtisid. Karja taga sahisesid lained leetseljakule. Sajandi algusega võrreldes on siinsed suured madalliivased lagendikud kuhugi edasi liikunud. Toona lootsin juba, et varsti saab Kärdla niisama uhke ranna kui Pärnus, ent paraku on teisiti läinud.
Kuid rannaniit on taas nagu paarikümne aasta eest. Või noh, enamvähem. Sellel Liiva­oja ja Kammioja vahelisel alal toona vist enam nii intensiivselt ei karjatatud kui nüüd. Sestap on niit kõikjal nüüd üsna madalmurune. Veised näikse mugivat enamvähem kõike, mis ette jääb. Põhiline erand on load. Lugade piikjad luuataolised puhmad ulatuvad tükati mulle suisa rinnuni. Keset madalrohust avarust, taevast vastu peegeldavaid veesilmi ja rohelisi piikpuhmaid tekkis kummaliselt võõrastav tunne. Nagu kusagil pampas või teab kus. Oblikate rebasepruunid sabad sekka ei mõjunud kah teab mis koduselt.
Kõrgemate põndakute kollendavate tulikaõite ja roosatavate ristikunuttidega oli teine lugu. Õitses veel ka kamaras. Ja seal metsaserva padudes roomlesid soo­pihlad. Liivaoja pool sanglepikuvälul, elektritara taga, vohasid ablastest lehmadest puutumatult lopsakad kollased ängelheinad, metsvitsad ja kollase võhumõõga piikjad lehed.
Niidu avaosast, üksikute allesjäetud kadakate, puna­viljalise pihlapuu ja paari tamme naabruses silmasin valgeid õiesilmi. Algul paaril maadjal nooljalehisel varre­nääpsul, siis veel ja veel. Need kuuluvad võsa-raudrohule. Tundub, et see suureõieline raudrohuliik on Hiiumaa karja­maadel ja vanadel heina­maadel üsna tavaline liik. Levikukaardi järgi ongi Hiiumaa üks Eesti rikkamaid võsa-raudrohu kasvumaid. Karjamaadel ei saa ta küll kõrgusse kasvada, sest näritakse pidevalt tagasi. Ent see sunnib visa tegelast aina uusi laiutavaid võsusid kasvatama, mis veel keset mihklikuud õieilu ilmutavad.
Nii et jah, balti sõrmkäppi ma siit enam ei leidnud, kuid see-eest ohtralt võsa-raud­rohu õiesilmi. Midagi sootuks veidrat aga veel takkaotsa. Seal niidu idaservas kollendas mahlakate lehtede kohal eredalt paar korvõisikut. Näh, saialill! Kuidas see aiaasukas siia rannaniidule sattus?

Veel lugemist:

VARESE LOOD

Sõnajalad teadupärast tõelisuses kahjuks ei õitse, ent jaanikuu on paljude orhideede aeg. Oma seletamatul kombel paeluvad nad inimeste meeli. Tänapäeval vahest seda enam, kuna...